AINULT KOLM PÄÄSEVAD MAALE
Karen A. SimonjanI
“Enam ma ei suuda!”
Läbi kiivri paksu klaasi nägin ainult tema huuli liikuvat. Häält polnud kuulda, aga ma aimasin, et Mario Mantovani just nõnda ütles: “Ei suuda...” Siis sulges ta silmad ning palus: “Minge, minge pealegi...”
Silmitsesin ümbrust. Kõik seisis muutumatuna. Pea kohal rippusid oranzhi värvi paigaletardunud pilved. Ajuti kuuldus üksikuid kumedaid äikesekärgatusi. Ja hall mass roomas aeglaselt, kuid kangekaelselt aina edasi. Mida küll tahtis too punasetäpiline hall mass, mis meid maandumishetkest peale oli jälitama hakanud? See mass sarnanes veidi laavaga. Oli aga hoopistükis oiukam. Kui Mario jalgu alla ei võta, neelab mass meid varsti kindlasti endasse.
“Aeg kaob,” ütles Orlik Tadeusz. “Kergita teda õige. Kanname koos!”
Mario püüdis vastu panna, palus ennast rahule jätta, tuletades meelde, et kui ka nüüd meie ekspeditsioon Ogry Ceniroy grupi moodi hukkub, siis millal suudetakse uus grupp planeedi uurimiseks ette valmistada.
... Tõstsime Mario õlule ning astusime nõnda edasi. Ta kaalus kenakesti. Vaatasime hetkeks selja taha. Hall mass oli veidi maha jäänud, kuid roomas kangekaelselt meie jälgedes, pidades meid niigi oma saagiks ja kiirustamata seepärast enam eriti. Kombitsaid välja sirutades liikus ta mässuliselt kurisedes aegamisi edasi.
“Jõuaks ometi kiiremini tähelaeva! Ogry Ceniroy grupi oli hävitanud just seesama mass,” sõnasin ma raskelt hingeldades.
“Küllap vist,” jäi Orlik Tadeusz nõusse. Ma polnud midagi uut öelnud. Kuid oranzhi värvi pilved, roomav mass ning ümbritsev vaikus lihtsalt sundisid rääkima.
“Pärale jõudes stardime otsemaid.”
“Seda jah,” vastas Orlik Tadeusz.
“Kas me ei peaks tollest massist proovi Maale kaasa võtma?” Orlik jäi vastuse võlgu.
“Ta on ju ainus asukas planeedil. Näe, näe, kuidas kihutab meie kannul...”
“Olen väsinud,” kurtis Orlik ainult.
“Eks puhkame,” soovitasin mina.
“Aega on kasinalt.” Läksime edasi. Ja vaikisime. Ainult Mario liigutas ajuti huuli, mis pidid tähendama: “Jätke mind!”
II
... Õhtul, kui ruuged pilved tumenema hakkasid, kerkis silmapiirile tähelaeva siluett. Hall mass oli tublisti maha jäänud, nii et me ei seletanudki enam tema siuglevaid näsasid ja pulbitsevat pealispinda. Ometi ei tasunud loota, et ta meid silmist laseb. Oli ta ju meid maandumishetkest alates jälitama hakanud. Korraks õnnestus ta Mario isegi ümber piirata. Hetk hilinemist, ja Mariot poleks enam elavate kirjas olnud.
“Miks sa seisma jäid?” päris Orlik.
“Sealt tuleb keegi...”
“Ega ometi mass?”
“Ei. Inimene.” Panime Mario maha. Taevas oli hallitusekarva tuhm. Ning selle halli taeva taustal märkasime mõne sammu kaugusel mehesiluetti. See mees tuli meie suunas.
“Ta on skafandris,” märkasin mina.
... Tundmatu astus ligi. Sõnagi lausumata jäi ta meile teraselt otsa vahtima. Siis vaatas meist läbi kusagile kaugusse ning sõnas: “Mass läheneb. Rutake! Tähelaev on lähedal. Seal pole enam ohtlik.” Tõstnud taas Mario õlgadele, asusime uuesti teele. Mees tuli meiega.
“Oled sa Ogry Ceniroy grupist?” uuris Tadeusz.
“Jah. Kogu grupist pääsesin ainult mina. Teised kugistas hall mass alla. Oli see alles suurepärane vaatepilt!”
“Kuidas, palun?” Mees ei teinud kuulmagi.
“Võib olla sa aitad meid?” pani Tadeusz ette. “Kolmekesi oleks Mariot kergem kanda.” Mees ei pannud ta sõnu millekski. Ta hoidis meist endistviisi veidi eemale.Pioneer nr. 2 / 1973.