SÜNNIPÄEV Kaarel sai kuueaastaseks. Ta kutsus sünnipäevale mitu sõpra, kellega koos ta hoovis tavaliselt mängis. Oi, mida head - paremat kõike pidulaual oli! Kõige maitsvam oli muidugi vanaema moosiga jäätis. Limpsist ei tasu rääkidagi. Kõigil oli väga lõbus ja hea olla, vaid Kaarel istus mõtlikult ning limpsis oma jäätiselusikat. “Kaarel, mis sul viga on?” küsis ema. “Ah, ei midagi.” Ema vangutas poega vaadates murelikult pead, kuid kui Kaarel pärast koos teiste poistega mööda tuba trampima hakkas, siis rahunes ta maha. Sest poisil, kes koos teistega lendama õpib, ei saa väga suur mure olla. Varsti sai trall läbi ning külalised lahkusid. Kaarel jäi mõtlikult Ramsest silitama. “Mille üle sa mõtled?” päris ema. “Ühe asja üle.” rohkem poiss ei öelnud. Ema tegi talle voodi üles, laulis siis unelaulu ning Kaarel ei saanud arugi, kuidas äkki taas hommik kätte jõudis. Nagu ikka, ruttas ema tööle ning isa kiirustas ametisse. Kaarel jäi mõneks tunniks üksi. Kui ema töölt tulli, pidi ta ehmatusest peaaegu pikali kukkuma - terve korter oli koeri täis! Elutoa keskel oli laud, millel oli suur tühi kauss, selle ümber mõned tordiraasukesed. “Issand, mida see siis peab tähendama!” karjatas ema. “Seda ma arvasin, et te unustasite!” ütles Kaarel. “Te unustasite, et täna on Ramsese sünnipäev! Tema ja mina aga ei unustanud. Ma lubasin tal mõned hoovisõbrad külla kutsuda!” Ema haaras kätega peast, kuid väga pahandama ta ei hakanud, vaid hakkas kibekiiresti koristama. Kui isa koju jõudis, ei saanud ta arugi, et ka Ramsesel oli olnud sünnipäev.
Tõnu Seero. Kaarel teab. - Tallinn; 1994. - Lk. 3 - 4. |