LEHMAD KAOTASID PEA
Tol päeval, kui see lugu juhtus, oli väga palav ilm. Muril rippus keel kogu aeg kuuma pärast suust väljas. Kanad kükitasid kuuri taga viluvarjus ega viitsinud suuremat siblida. Ainult parmud ja teised putukad lendasid põrisedes ning sumisedes ringi. Eemal nurmel sõi kolhoosi kari. Aga korraga tõstis üks lehm saba selga ja hakkas tulistvalu lepiku poole jooksma. Ja siis sedamaid tormas kogu kari talle järele. Kõige enne märkas kiinijooksu Peebu vanaema. “Lehmad on päris pea kaotanud,” ütles ta. Peep polnud niisugust asja enne kuulnud, et lehmad ilma peata ringi jooksevad. Ta sibas nurme poole, et seda hullu lugu lähemalt näha. Kuid juba olid lehmad jõudnud lepikusse kaduda. Ainult ühel paistsid veel tagajalad ja saba võsa vahelt välja. Kas tal pea oli alles või ei olnud, seda Peep enam ei näinudki. Aga ega vist ikka ei olnud, sest vanaema ju ütles niiviisi. Kui kari õhtul lauda poole läks, ruttas Peep tee servale ja vaatas iga lehma hoolega üle. Vahepeal olid kõik oma pea jälle üles leidnud. |