LAMBALUGU Metsa ääres aasal sõi lambakari rohtu. Tihnikus hiilis kuri hunt. Vahtis ja varitses lambaid, kuni kargas korraga karja sekka. Kohkunud lambad tormasid robinal kodu poole. Üks lammas aga ehmatas pea nii segamini, et kihutas hoopis metsa. Hunt hakkas teda taga ajama. Lepalind hüüdis lambale: "Oh sina lambapea! Keera ometi ümber, muidu jooksed kodust kaugemale!" Lammas kuulis ja keeras. Keeras küll, aga ikka ei sattunud kodu poole. Nüüd tormas lammas hoopis raba suunas. Hunt jõudis talle iga sammuga ikka lähemale ja lähemale. Lepalind hüüdis jälle: "Oh sina lambapea! Keera ümber, keera ümber, sa lähed ju hoopis rappa!" Lammas kuulis ja keeras. Keeras aga suure hirmuga koguni kaks korda ja nii kihutas ta endist viisi raba poole edasi. Hunt lõõtsutas tal juba lausa kannul. "Lambapea, lambapea!" kisas lepalind. "Keera ometi ükskord ots ümber!" Lammas vaene hakkas jälle keerama. Keeras ja keeras, kuni keeras ennast sootuks tagurpidi. Polnudki enam LAMMAS, oli SAMMAL. Nii põhjalikult oli keeranud. Hunt nuuskis mööda sammalt ringi, aga lambast polnud lõhnagi järel. Niiviisi pääses lammas kurja hundi käest.
Pervik A. Umbluu.- Tln. : Eesti Raamat, 1980.- lk. 16-17 |