KELK JA KILK Kilgil hakkas ahju taga palav. Ta keksis õue ja nägi seal kelku. "Lähen kelguga kelgutama!" kelkis kilk. "Mina kilgiga ei kelguta!" kilkas kelk. "Mina aga kelgutan ikka kelguga!" kelkis kilk edasi. "Jäta oma kelkimine, kilk!" keelas kelk. "Jäta oma kilkamine, kelk!" keelas kilk. "Mina võin igatahes kilgata, aga eks sina kelguta ilma kelguta!" pilkas kelk kilki. "Kui tahan, kelgutan kasvõi kelguta. Aga sina ära kilka!" keelas kilk kelku. Nii nad kemplesid - kilk kelguga, kelk kilgiga, kuni räästad hakkasid tilkuma, ja ei saanudki lõpuks kelgutada ei kilk ega kelk.
Pervik A. Umbluu.- Tln.: Eesti Raamat, 1980.- lk. 14 |