KARUPOEG PUHH Niisiis, ühel päeval, kui meie Puhh mööda metsa ringi hulkus, jõudis ta äkki ühele lagendikule. Keset lagendikku kasvas suur - suur tamm, tamme ladvast aga kostis valju suminat. Puhh istus tamme alla maha, võttis pea käppade vahele ja hakkas mõtlema. "Ei see sumin niisama tühja - tähja pärast käi," oli Puhhi esimene mõte. "Selle taga peab midagi olema. Egas ilmaaegu, asja eest, teist taga, keegi ikka sumisema hakka. Kus on suminat, seal peab sumiseja ka olema. Aga ainukesed sumisejad, keda ma tean, on ju mesilinnud." Nii arvas meie Puhh ning vajus taas mõttesse. "Ja... ja mesilinnukesed on jälle selleks, et mett teha!" ärkas ta äkki meeldiva avastusega. "Mett aga teevad nad teadagi selleks, et mina seda süüa saaksin," lausus ta viimaks end otsustavalt püsti ajades. Ja juba ta hakkas üles tamme otsa ronima. Ta ronis ja ronis, ja sellal kui ta ronis, tuli talle suhu üks väike lauluke. See käis niimoodi: Imelik, ma ei saa aru, Siis ronis Puhh jälle natuke... veel tsipake... veel vaksake. Ja jälle oli tal uus laul valmis. Naljakas, kui karud oleks hoopis mesilased: Väsimus hakkas Puhhist jagu saama ja sellepärast lauliski meie karupoeg niisugust kaebelaulu. Noh, aga nüüd oli ta küll niisama hästi kui päral. Veel see viimane oks, ja ... Praks! "Oi, appi!" karjatas vaene Puhh, kui ta kolm meetrit allpool kasvavale oksale prantsatas. "Poleks ma ometi..." jõudis ta veel haliseda, ja juba tegi vahemaandumise järgmisel oksal. "Tahtsin ju ainult..." püüdis ta veel seletada, kui ta õhus kukerpalli tegi ja üheksa meetrit allpool raksatades kolmandale oksale kukkus, "tahtsin ju ainult..." "Muidugi oli see üsna..." tunnistas ta siis, ise tuulekiirul läbi järgmise kuue oksa libisedes. "Eks see kõik tuleb ikka sellest, kui..." arutas ta, kui ta viimase oksaga hüvasti jättis, kolm kaelamurdvat kukerpalli tegi ja otsejoones ühte all kasvavasse astelpõõsasse lendas, "see kõik tuleb ikka sellest, kui nii väga mett armastada. Oi, appi!" Ta ronis põõsast välja, pühkis okkad ninalt ning hakkas taas mõtteid heietama ja esimene olevus, kes talle pähe tuli, oli Christopher Robin. Niisiis läks Puhh nüüd otseteed oma sõbra Christopher Robini juurde, kes elas Metsa teises otsas ühe rohelise ukse taga. "Hommikust, Christopher Robin!" hüüdis Puhh. "Kuule, Robin, ega sul juhuslikult õhupalli ei ole?" "Jah, tulin just praegu ja arutasin endamisi: ei tea, kas sel Christopher Robinil ikka peaks üks niisugune asi olema või ei. Just nii ma arutasin, kui ma neist õhupallidest mõtlesin." "Aga milleks sulle õhupall?" Puhh heitis pilgu ringi, et näha, kas keegi viimati pealt ei kuula, pani siis käpa suu äärde ja teatas salapärase sosinaga: "Mesi!" "Heldeke, kes siis õhupalliga mett korjab!" Noh, ja juhtuski nii, et Christopher Robin oli just eelmisel õhtul oma sõbra Notsu pool võõruspeol viibinud ja seal oli kõigile ka õhupalle jagatud. Robinile oli sattunud suur roheline pall, ühele Jänese sugulasele jälle sinine. See aga oli oma õhupalli sinna maha unustanud (oli teine ülepea alles liiga noor, et niisugusest võõruspeost osa võtta) ja nii oli siis Christopher Robin sellegi kaasa võtnud. "Kumba sa siis tahaksid?" küsis ta Puhhilt. Puhh võttis pea käppade vahele ja kaalus seda asja hästi hoolikalt. "Lugu on niimoodi," ütles ta viimaks. "Kui õhupalliga mee järele minna, siis on kõige tähtsam, et mesilinnud ei märkaks, kui sa tuled. Kui võtta roheline pall, siis võivad nad seda mõneks puuoksaks pidada ega märkagi sind. Aga kui võtta sinine, siis võivad nad jälle arvata, et see on ainult tükk taevast, ega pane sind kah tähele. Noh, ja küsimus ongi nüüd selles, kumma palliga nad kergemini õnge lähevad." "Aga kas nad sind seal palli all ei märka?" imestas Christopher Robin. "Võib - olla märkavad, aga võib - olla ei märka kah," kostis Puhh seepeale. "Mesilinnukesi ei või iial teada." Mõtles siis natuke veel ja lausus: "Ei tea, kui ma õige katsuksin väikese musta pilve moodi välja näha? Nii lähevad nad mul kindlasti õnge." "Noh, siis on sul küll parem sinine pall võtta," arvas Christopher Robin, ja nõnda oli see küsimus otsustatud. Nii nad siis võtsid tolle sinise palli ja Christopher Robin sellele lisaks ka oma püssi - niisama igaks juhuks, nagu ta seda ikka tegi - ning läksid teele. Metsas otsis Puhh sedamaid ühe hästi porise paiga, mida ta juba ammust ajast teadis, ja püherdas ning vähkres seal senikaua, kuni oli üleni must kui pigi. Ja kui siis viimaks pall nii suureks sai puhutud kui vähegi andis ning Robin ja Puhh seda ühel jõul nöörist hoidsid, laskis Robin äkki lahti, ja juba liugleski Puhh kenasti üles pilvede poole. Ja sinna ta jäigi - täpselt tamme ladva kõrgusele, ainult mõni meeter sellest eemale. "Hurraa!" hõikas Robin. "Kas pole tore!" karjus Puhh talle taevast vastu. "Ütle, mismoodi ma välja näen?" "Sa näed välja nagu karu, kes õhupallist kinni hoiab!" kostis Robin talle vastu. "Noo!" sattus Puhh ärevusse. "Kas... kas mitte Väikese Musta Pilve moodi, mis sinises taevas sõuab?" "Mitte just eriti." "Ah, tühja kah, võib ju olla, et siit ülevalt paistab kõik teistmoodi. Pealegi, nagu ma juba ütlesin, neid mesilinnukesi ei või iial teada." Õnnetuseks polnud tuult, mis Puhhi tammele lähemale oleks lükanud, ja nii ta siis muudkui hõljus seal ühes ja samas paigas. Ta nägi mett ja tundis mee lõhna, aga mee juurde ei pääsenud. "Christopher Robin!" hõikas ta veidi aja pärast valju sosinaga. "No - oh?" "Ma arvan, et mesilinnud kahtlustavad midagi." "Mida siis?" "Ei tea. Aga mul on niisugune tunne, et nad on umbusklikud." "Nad ehk aimavad, et sa nende meele jahti pead?" "Võib olla küll. Ega neid mesilinnukesi või iial teada." Veidi aega valitses vaikus, siis hüüdis ta jälle: "Christopher Robin!" "Noh?" "Kas sul kodus vihmavarju on?" "Peaks nagu ikka olema." "Ole siis nii hea, too see siia ja kõnni sellega siin edasi - tagasi. Ise vaata iga natukese aja tagant üles minu poole ja ütle: "Nonoh, hakkab vist nagu vihma tulema." Ma arvan, et kui sa seda teed, lähevad nad kindlasti õnge." "Oh sa vana rumal Karu!" naeris Robin endamisi ja läks koju vihmavarju järele. "Ohoo, seal sa oledki!" hüüdis Puhh, kui Christopher Robin tamme juurde tagasi jõudis. "Ma hakkasin juba muret tundma. Tead sa, nüüd igatahes on täiesti selge, et mesilinnud on haisu ninna saanud." "Kas teen vihmavarju lahti?" küsis Christopher Robin. "Jah, aga oota siiski veel natuke. Me peame hästi arukad olema. Kõige tähtsam mesilane, keda me peame ninapidi vedama, on emamesilane. Ega sa sealt alt ei näe, missugune neist see Ema on?" "Ei näe." "Kahju. Noh, hea küll, kõnni siis nüüd pealegi oma vihmavarjuga edasi - tagasi ja ütle: "Nonoh, hakkab vist nagu vihma tulema," ja mina katsun siin üht väikest pilvelaulukest laulda - niisugust, nagu üks pilv võiks laulda... Noh, las käia!" Ja Christopher Robin lasigi käia, ja sellal kui ta puu all edasi - tagasi kõndis ja arutas, kas hakkab sadama või mitte, laulis Puhh ülal taevas niisugust laulukest: Küll on mõnus olla pilv, Mesilinnud aga sumisesid ikka niisama umbusklikult. Mõned neist jätsid koguni oma pesa sinnapaika ja hakkasid pilve ümber keerutama, kui see oma laulu teist salmi alustas. Üks neist proovis koguni pilve nina peale istuda, aga tegi siis jälle minekut. "Christopher... aih... Robin!" hüüdis pilveke. "Ma siin arutasin praegu seda asja ja jõudsin ühele väga
tähtsale otsusele. Tead sa, need siin pole üldsegi õiged mesilased." "Ei ole jah. Ja ma arvan, et nad ei tee üldsegi õiget sorti
mett." "Jah. Nii et nüüd ma siis tulen jälle alla tagasi." Sellele polnud Puhh mõelnud. Kui ta nöörist lahti laseks, kukuks ta kohe potsti maha. See mõte aga ei meeldinud Puhhile põrmugi. Ja nii ta siis arutas tükk aega ja lausus viimaks: "Tead, Christopher Robin, sa pead õhupalli oma püssiga läbi laskma. On sul püss kaasas?" "Muidugi et on," vastas Christopher. "Aga kui ma ta läbi lasen, siis rikun ma ju õhupalli ära." "Jah, aga kui sa ei lase, siis pean ma nöörist lahti laskma ja see rikuks ju minu ära," vastas Puhh. Nüüd mõistis Robin, kuidas lugu oli, ja ta sihtis otsekohe hästi hoolikalt palli pihta ning tulistas. "Aih!" tegi Puhh. "Kas läks mööda või?" küsis Christopher Robin. "Ei, päris mööda ei läinud," vastas Puhh, "ainult et õhupallist küll." "Oi, anna andeks, Puhh," lausus Christopher ja laskis veel kord. Ja seekord tabaski ta palli, õhk susises sellest aegamisi välja ja Puhh liugles alla murule. Aga käpad olid meie karujõmpsikal nööri hoidmisest nii kangeks muutunud, et need jäidki tal rohkem kui nädalaks ülespoole sirgu, nii et kui mõni kärbes tuli ja ta ninale istus, pidi Puhh selle lihtsalt minema puhuma.
Alan Alexander Milne. Karupoeg Puhh. - Tallinn: Eesti Raamat, 1968. - Lk. 8 - 19. |