KARUJAHT Te olete kahtlemata kuulnud kapten Phippsi viimasest avastusretkest Põhja. Ma ei saatnud kaptenit sellel reisil mitte ohvitserina, vaid lihtsa sõbrana. Kui olime juba üsna suurtele põhjalaiuskraadidele jõudnud, võtsin oma pikksilma ja hakkasin ümbritsevaid objekte vaatlema. Umbes poole miili kaugusel meist ujus meie mastidest kaugelt kõrgem jäämägi, millel kaks jääkaru minu arvates parajasti ägedat kahevõitlust pidasid. Heitsin sedamaid püssi üle õla ja suundusin jäämäe poole, ent kui olin juba selle tippu jõudnud, nägin, et ees seisab veel ärarääkimata vaevaline ja ohtlik teekond. Pidin sageli hüppama üle kohutavate kuristike, samas jälle oli jalgealune nii libe ning peegelsile, et mu minek oli üksainus kukkumine ja tõusmine. Lõpuks jõudsin siiski punkti, kust võisin karusid tabada, ning märkasin samas, et karud mitte ei võitle, vaid ainult mängivad. Hindasin juba mõttes nende vähemalt tubli nuumhärja suuruste karude nahku, kuid just samal hetkel, kui tahtsin püssi palgesse tõsta, libastus mu parem jalg ja ma kukkusin nii õnnetult selili, et kaotasin tugeva põrutuse tagajärjel vähemalt poleks tunniks teadvuse. Kujutage ette mu imestust, kui ma ärgates nägin, et üks ülalmainitud elukatest oli mu vahepeal kõhuli pööranud ja haaras nüüd mu uute nahkpükste vööd pidi hambusse. Mu alakeha rippus tema kõhu all, jalad aga tolknesid eespool. Jumal teab, kuhu see metsaline mu oleks lohistanud, aga ma võtsin oma taskunoa, krabasin karu vasakust tagajalast kinni ja lõikasin kolm varvast maha. Loom laskis mu kohe maha kukkuda ja pistis metsikult möirgama. Haarasin püssi ja tulistasin põgeneda püüdvat karu, mille järel ta kohe maha kukkus. Jah, ühe verejanulise eluka viis mu lask küll igavesele unele, kuid äratas see - eest mitu tuhat teist karu, kes poole miili ulatuses ümberringi jää peal olid maganud. Kõik nad jooksid nüüd otseteed minu poole. Kulutasin karu kasuka mahatõmbamiseks umbes poole ajast, mis vilunud jahimehel läheb jänese nülgimiseks, pugesin ise selle kasuka sisse ja peitsin oma pea täpselt tema pea alla. Olin sellega vaevalt valmis saanud, kui kogu kari minu ümber kogunes. Mul oli oma kasuka sees ühekorraga kuum ja külm. Kuid mu kavalus õnnestus suurepäraselt. Karud astusid üksteise järel minu juurde, nuusutasid mind ja pidasid mind otsekohe oma neljajalgseks vennaks. Olles minu ja oma surnud suguvenna üle nuusutanud, muutusid nad minu vastu üsna sõbralikuks, sest peale muu oskasin ma küllalt hästi kõiki nende tegevusi järele teha; ainult mõmisemises, möirgamises ja kaklemises olid nad minust üle. Kuid karu moodi välja nähes jäin ma ometi inimeseks! Hakkasin seepärast mõtlema, kuidas karudega kujunenud häid suhteid kõige paremini ära kasutada. Üks vana velsker oli mulle kord rääkinud, et selgroovigastus olevat silmapilkselt surmav. Otsustasin seda järele proovida. Võtsin jälle noa pihku ja torkasin kõige suuremale karule turja. Karu kukkus piuksugi tegemata mu jalge ette maha. Nüüd otsustasin ka kõigi teiste karudega samal kombel hakkama saada, ja see ei osutunudki nii raskeks. Ma pöördusin laeva tagasi ja palusin endale kolmveerand meeskonda appi saata. Mõne tunniga oli töö tehtud ja kogu meie laev raskes lastis. Karunahad saatsin ma Vene keisrinnale talvekasukate valmistamiseks nii Tema Majesteedile endale kui ka kogu õukonnale. Kapten on hiljem mitu korda rahulolematust avaldanud selle üle, et ta ei saa minuga jagada selle päeva kuulsust, mida ta väga rõhukalt “karunahapäevaks” nimetab.
Gottfried August Bürger. Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja |