KARLSSON KATUSELT Oli vaikne ja ilus kevadine õhtu ning aken seisis lahti. Valged kardinad õõtsusid pikkamööda edasi ja tagasi, otsekui lehvitaksid nad tillukestele kahvatutele tähtedele üleval kevadises taevas. Väikevend läks akna juurde ning sättis ennast välja vaatama. Ta mõtles kenast koerakesest ning arutles endamisi, mida see praegu küll teha võiks. Vahest lesib ta parajasti kuskil köögis oma asemel, ja vahest kükitab tema kõrval põrandal üks poiss - hoopis teine poiss, mitte Väikevend -, kes paitab koera sagris pead ning räägib: "Riki, sa oled tubli koer!" Väikevend ohkas raskelt. Samal silmapilgul kuulis ta tasast vurinat. See muutus tugevamaks ja järsku lendas aknast aeglaselt mööda keegi pisike paks onkel. See oli Karlsson katuselt, aga Väikevend seda ju veel ei teadnud. Karlsson heitis Väikevennale üksnes pika pilgu ning sõudis edasi. Ta tegi tühise tiiru vastasmaja katuse kohal, lendas ümber korstna ning tüüris seejärel uuesti Väikevenna poole. Nüüd oli ta kiirust lisanud ja möödus Väikevennast vingudes, peaaegu nagu väike reaktiivlennuk. Ta lendas veel mitu korda vingudes mööda, Väikevend aga seisis vaikselt, ootas ning tundis, kuidas kõhus läks põnevusest külmaks, sest ei juhtu ju ometi iga päev, et pisikesed paksud onklid akna taga hõljuksid. Lõpuks tasandas Karlsson päris aknalaua juures sõitu. "Hei hopsti!" ütles ta. "Kas tohib natukeseks maanduda?" "Jah, olge head," kostis Väikevend ja küsis hetke pärast: "Kas raskeks ei lähe niiviisi lennata?" "Minul mitte," vastas Karlsson tähtsalt. "Minu jaoks pole see sugugi raske. Sest ma olen maailma parim kunstlendur. Aga ma ei soovitaks mõnel põhukotil sellega katsetada." Väikevend tundis, et küllap on tema see "mõni põhukott" ja võttis kindlalt otsuseks Karlssoni lennuvigureid mitte järgi tegema hakata. "Kuidas su nimi on?" küsis Karlsson. "Väikevend," kostis poiss. "Kuigi õieti on mu nimi Svante Svantesson." "Kujuta ette, kui erinevad võivad olla nimed - minu nimi on Karlsson," tähendas Karlsson. "Lihtsalt Karlsson ja ei midagi muud. Hei hopsti, Väikevend!" "Hei hopsti, Karlsson," kostis Väikevend. "Kui vana sa oled?" küsis Karlsson. "Seitse aastat," vastas Väikevend. "Tore on. Kasva aga edasi," ütles Karlsson. Ta viskas ühe oma väikese paksu jala üle Väikevenna aknalaua ning ronis tuppa. "Kui vana siis sina oled?" küsis Väikevend, sest tema arvates paistis Karlsson liiga lapsikuna, et olla onu. "Kui vana mina olen?" küsis Karlsson. "Ma olen mees oma parimates aastates, see on kõik, mis ma võin öelda." Väikevend ei teadnud täpselt, mida see tähendab - olla mees oma parimates aastates. Ta mõtles, et vahest on tema ise ka mees oma parimates aastates, ilma et ise sellest teaks, ja ta küsis ettevaatlikult: "Missugused on need parimad aastad?" "Kõik," vastas Karlsson rahulolevalt. "Vähemalt kui asi minusse puutub. Ma olen ilus, väga tark ja parajalt paks mees oma parimates aastates." Seejärel võttis ta käte Väikevenna aurumasina, mis seisis raamaturiiulil. "Kas paneme ta käima?" tegi Karlsson ettepaneku. "Seda ma ei tohi ilma isata teha," oli Väikevend vastu. "Kas isa või Bosse peab juures olema, kui ma ta käima panen." "Isa või Bosse või Karlsson katuselt," tähendas Karlsson. "Maailma parim aurumasinist on Karlsson katuselt, ütle seda oma isale." Ta haaras kiiresti aurumasina kõrval seisva piiritusepudeli, kallas väikese piirituselambi täis ja süütas selle. Kuigi ta oli maailma parim aurumasinist, juhtus ta kallama raamaturiiulile terve väikese piiritusejärvekese ja lõbusad sinised leegid lõid aurumasina ümber tantsima, kui järveke tuld võttis. Väikevend karjatas ning tormas riiuli juurde. "Rahu, ainult rahu!" lausus Karlsson ning tõstis tõrjuvalt oma töntsaka paksu käe. Kuid Väikevend ei saanud olla rahulik, nähes, kuidas riiul põleb. Ta rabas kätte vana kaltsu, millega ta summutas väikesed lõbusad leegid. Seal, kus need äsja olid tantsinud, paistis raamaturiiuli laki peal paar suurt inetut plekki. "Vaata, mismoodi raamaturiiul nüüd välja näeb," ütles Väikevend murelikult. "Mis ema ütleb?" "Ah, see on tühiasi," sõnas Karlsson katuselt. "Paar tähtsusetut plekki raamaturiiulil - see on tühiasi, ütle seda oma emale." Ta laskus aurumasina juurde põlvili ning ta silmad lõid särama. "Varsti on tal tubli vunk sees," ütles ta. Nõnda see oligi. Peatselt hakkas aurumasin tööle. Vutt - vutt - vutt, hakkas ta puhkima. Oo, see oli kõige toredam aurumasin, mida võis endale üldse ette kujutada, ja Karlssonil oli nii uhke ning õnnelik nägu peas, nagu oleks ta ise selle masina valmis teinud. "Ma pean kontrollima kaitseventiili," ütles Karlsson ning keeras hoolega üht pisikest kruvi. "Ikka juhtub õnnetusi, kui ei kontrollita kaitseventiile." Vutt - vutt - vutt! tegi aurumasin. Ta puhkis ikka kiiremini ja kiiremini, ikka vutt - vutt - vutt! Lõpuks kostis see nagu galopeerimine, ja Karlssoni silmad särasid. Väikevend jättis muretsemise nende raamaturiiuli plekkide pärast ja tundis suurt rõõmu oma aurumasinast ja Karlssonist, kes oli maailma parim aurumasinist ja kes oli nii hästi kontrollinud kaitseventiili. "Jaa-jaa, Väikevend," ütles Karlsson. "See siin on tõepoolest alles vutt - vutt - vutt! Maailma parim aurumasin..." Kaugemale ta ei jõudnud, sest just sel hetkel käis hirmus pauk ja korraga polnud enam mingit aurumasinat olemas, ainult aurumasina tükid vedelesid mööda tuba laiali. "Ta plahvatas," lausus Karlsson võlutult, just nagu oleks see kõige peenem kunsttükk, mida ühelt aurumasinalt loota võib. "Tõepoolest, ta plahvatas! Mihuke pauk, ah!" Kuid Väikevend ei suutnud õieti rõõmustada. Talle tulid pisarad silma. "Minu aurumasin!" ütles ta. "Ta on nüüd katki!" "See on tühiasi," tähendas Karlsson ning lehvitas muretult oma väikese paksu käega. "Sa võid saada üsna pea uue aurumasina." "Kust kohast?" imestas Väikevend. "Mul on neid üleval kodus mitu tuhat." "Kus üleval kodus?" küsis Väikevend. "Üleval minu juures, kodus, minu majas katusel," vastas Karlsson. "Kas sul on katusel maja?" küsis Väikevend. "Ja seal on mitu tuhat aurumasinat?" "Jaa, vähemalt paarsada on neid seal küll," kostis Karlsson. "Oi, ma tahaksin heameelega sinu maja näha," ütles Väikevend. Oli imelik kuulda, et üleval katusel võib olla mingi maja ning selles elab Karlsson. "Mõelda ainult, terve majatäis aurumasinaid!" sõnas Väikevend. "Mitusada aurumasinat!" "Nojah, ma pole neid just lugenud, palju neid veel alles on, aga kindlasti on neid mitu tosinat," ütles Karlsson. "Vahetevahel mõni ju plahvatab, aga küllap on paar tosinat ikkagi alles." "Vahest ma siis saaksin sealt ühe endale?" küsis Väikevend. "Kindlasti," kostis Karlsson. "Kindlasti!" "Kas nüüd kohe?" küsis Väikevend. "Tjah, ma pean nad enne üle vaatama," ütles Karlsson. "Kontrollima kaitseventiile ja nõnda edasi. Rahu, ainult rahu! Sa saad selle masina mõni teine päev." Väikevend hakkas korjama tükke sellest, mis oli varem olnud tema aurumasin. "Ei tea, mis ütleb isa," pomises ta murelikult. Karlsson kergitas üllatunult kulmu. "Aurumasina kohta?" küsis ta. "Tühiasi, mille pärast tal sugugi ei tarvitse muret tunda, ütle talle seda minu poolt. Ütleksin talle seda ise, kui mul oleks aega siia jääda ja temaga isiklikult kohtuda. Aga nüüd pean ma kiirustama koju oma maja vaatama."
Astrid Lindgren. Väikevend ja Karlsson katuselt. - Tallinn: KUPAR, 1993. - Lk. 11 - 16. |