HOMMIK
Aino Tigane

Vanaema oli sajust tänavat silmas pidades juba tükk aega akna ees seisnud. Siis aga kostis õuetrepilt kobinat. Epp tassis köögiuksest sisse maani küündivat kandekotti.

“Mis ime - kust sina ilmusid? Ennist läksid eesuksest ja tänavat pidi.”
“Sellepärast sealt,” seletas Epp, “et saatsin natuke ema tööle ja Mareti kooli. Aga poest koju tulin otse õue kaudu.”

“Hoidku küll, ronisid üle tara!”
“Ei roninud. Ma mahun läbi augu, kust Randlate Mints käib.”

“Ostsid sa kõik, mis tarvis?”
“Kõik. Krista emale samuti. Tema palus: too pudel piima, siin on rubla, sellest saad tagasi ka.”

“Sa ei oska arvutada, ajasid viimati teiste raha meie omaga segi.”
“Ee-ei! Meie raha hoian nööbiga taskus, võõrast raha ilma nööbita taskus.”

“Ilma nööbita - ma ju hiljuti õmblesin nööbi ette!”
“Ja mina lõikasin ta jälle ära.”

“Ai - ai - ai...”

“Ma ei saa, muidu läheksid rahad tõesti segi... Vanaema, siin on mul sokolaadikompu, Krista ema andis, ja suur porgand, tädi Randlalt, temale tõin jahu. Sina vii mu kingid tuppa riiulile.”

“Kuhu sa ise kibeled?”
“Mul on vaja.”

“Kogu pere söönud, sinu herkulopuder jahtub ära.”
“Ma pean siis hästi ruttu jooksma.”

“Oota - kas naabrite juurde minnes ikka koputad?”
“Kui ma jõuan.”

Aino Tigane. Siledad omad, karvane võõras. - Tallinn: Eesti Raamat, 1972. - Lk. 7 - 8.