HÄLÕVANT Elas kord kunstnik, kes maalis puid ja lilli ja inimesi, aga kõige rohkem armastas ta maalida loomi. Ta oli maalinud siili ja sisaliku, lehma ja lehekonna, känguru ja kaelkirjaku, karu ja koopaorava - ühesõnaga, ta oli maalinud juba kõik maailma loomad. Nii ta siis istus valge lõuendi ees, näris pintslit ja mõtles, keda ta veel maalima peaks. “Maalin õige sellise looma, keda pole olemaski,” ütles kunstnik iseendale. Ja ta asus tööle. Ta maalis hästi suure keha, mis meenutas härga, suure lakaga pea, nagu on lõvil, ja pikad kihvad nagu elevandil. Ja et tema loom meenutas härga, lõvi ja elevanti, siis nimetas kunstnik oma looma hälõvandiks. Kui ta tööga valmis sai, pani ta pildi kuldse raami sisse ja riputas oma toa seinale. Ta istus tugitooli, et pisut puhata, kui kuulis äkki hirmuäratavat möirgamist. See oli tema hälõvant. “Mis sul viga on?” küsis kunstnik. “Mu kõht on tühi,” vastas hälõvant. “Ütle, kunstnik, kas ma olen nüüd päris valmis?” “Oled küll.” “Siis on hea, siis ma lähen lõunat sööma,” ütles hälõvant. “Nägemiseni!” Ta hüppas lõuendilt maha, tormas ukse juurde, tegi selle lahti ja jooksis tänavale. Seal lükkas ta trammi rööbastelt maha, hammustas pooleks kaks telefoniposti ja lõhkus kolm vaateakent. Ta hüppas ja kargas ja möirgas kohutava häälega. Naised ja lapsed langesid minestusse, mehed ronisid hirmuga katustele, trammid hakkasid meeleheitlikult tilistama, autod ajasid end tagaratastele püsti. Ja linnavaht pistis kaks sõrme suhu, ajas põsed punni ja vilistas kõigest jõust. Hälõvant aga puhkis ja möirgas ja tormas edasi, keeras kummuli jäätiseputka ja ajalehekioski ja hammustas pronksist lõvil pea otsast. “Püüdke see elukas kinni!” kisendas linnavaht. “Ta tuleb puuri panna, nähtavasti on ta loomaaiast lahti pääsenud.” “Hoopiski mitte,” ütles hälõvant, “ma tulen kunstniku juurest, sest tema maalis minu, ja see oli temast väga kena. Ja varsti lähen ma sinna tagasi, aga enne tahan kõhu täis süüa. Kus on siin kõige lähem söökla?” “Seal, ümber nurga,” ütles linnavaht, “palun väga!” “Tänan,” hüüdis hälõvant, “nägemiseni!” Ja ta tormas otseteed sööklasse ja sõi seal pajatäie suppi koos pajaga ja topeltportsjoni praadi ja paksu koka ja kolm kõhna ettekandjat. Ja peale jõi pudeli limonaadi. Siis oli tal kõht väga täis ja ta lonkis kunstniku maja juurde. Kunstnik aga ei julgenud hälõvanti enam tuppa lasta. Ta oli ukse lukku keeranud ja ukse ette tõstnud kummuti ja kummuti peale tooli ja tooli peale väikese tabureti ja tabureti peale lillevaasi. Ta värises nagu haavaleht ja ütles hälõvandile läbi ukse: “Palun tule homme, mind pole praegu kodus.” “Sellest pole lugu,” vastas hälõvant, surus kihvad vastu ust ja uks lendas lahti. Aga tool ja väike taburet kukkusid kummutilt maha ja vaas kukkus kummutilt ning purunes tuhandeks killuks. Ja hälõvant ütles: “Tere õhtust, kunstnik, sellest pole tõepoolest midagi, et sind kodus ei ole, sest ma tulen sööklast ja mu kõht on täis. Ma heidan nüüd magama, aga kui sa koju jõuad, söön su ära. Head ööd!” Ja ühe hüppega oli hälõvant valgel lõuendil kuldse raami sees. Ei möödunud viit minutitki, kui ta juba norskas. Ta norskas nii kõvasti, et see oli kuulda üle kogu linna. Ja siis ärkasid naised ja lapsed minestusest ja mehed tulid katustelt alla ja trammid jätsid tilistamise ja autod laskusid ka esiratastele ning sõitsid edasi. Linnavaht aga läks kunstniku toa akna alla, tõusis kikivarvastele ja piilus aknast sisse. Ta pilgutas kunstnikule silma ja küsis: “Kas see loom magab?” “Nagu kott,” vastas kunstnik. “Mis me temaga peale hakkame?” küsis linnavaaht. “Kui ta üles ärkab, lööb jälle terve linna segi! Ehk püüame teda kinni siduda?” “See ei aita,” ütles kunstnik, “ta on väga tugev.” “Te oleksite võinud maalida muti või kassipoja,” ütles linnavaht. “Seda küll,” nõustus kunstnik. “Lõpuks on see teie asi, kuidas te teda kinni hoiate,” ütles linnavaht. “Ma ei luba teda tänavale lasta, vähemalt mitte ilma suukorvita. Mõistate?” “Jah,” vastas kunstnik. Ta istus tugitooli, vaatas tükk aega magavat looma, võttis siis pintsli ja värvid ja maalis elukale ette tugevad raudtrellid. Kui hälõvant hommikul üles ärkas, ütles ta: “Tere hommikust, kunstnik, sa oled koju jõudnud, ja nüüd on mul aeg sind ära süüa, kas sa ei leia?” Ta tahtis kuldse raami seest välja hüpata, aga ei saanud, sest tugevad trellid olid ees. Hälõvant sai väga vihaseks, möirgas ja lõgistas raudtrelle ja näitas kunstnikule hambaid, aga see kõik ei aidanud - pilt seinal ainult kõikus pisut. Nii jäigi hälõvant kunstniku seinale kuldse raami sisse. Aga kunstnik? Tema elab ikka oma vanas toas. Ja maalib loomi. Aga kõige meelsamini maalib ta mutte ja pisikesi karvaseid kassipoegi.
Täheke nr. 12 / 1970 |