ESIMENE MERESEIKLUS
Minu elu esimene reis oli merereis. Asusime purjelaeval Amsterdami sadamast teele, kaasas Hollandi kõrge valitsejanna tähtsad ülesanded. Meie reisil ei juhtunud peale ühe erakordse tormi midagi erilist. Ent seda tormi pean ma teile imepäraste tagajärgede tõttu siiski paari sõnaga meenutama. Torm tõusis just sel ajal, kui seisime ankrus ühe saare juures, et sealt küttepuid ja joogivett varuks võtta, ning märatses sellise jõuga, et rebis hulga kohutavalt suuri ja tugevaid puid maa seest juurtega välja ning lennutas üles õhku. Kuigi mitmed puud kaalusid mitusada tsentnerit, ei paistnud nad vähemalt viie miili kõrgusel lennates suurematena kui linnusulekesed, mida vahel võib õhus hõljumas näha. Kuid niipea kui torm vaibus, langes iga puu püstloodis täpselt oma endisele kohale tagasi ja kasvatas kohe jälle ka juured alla, nii et hävituse jälgi peaaegu üldse näha ei olnud. Ainult kõige suurem puu moodustas erandi. Kui äkiline tormihoog ta maa seest välja rebis, istus tema okstel parajasti üks talumees oma naisega, olles tegevuses kurkide korjamisega - selles maailma osas kasvavad need oivalised viljad nimelt puude otsas. Aus abielupaar sooritas õhureisi niisama kannatliku ilmega nagu Blanchardi oinas (Blanchard, Francois Jeanne Pierre - prantsuse õhusõitja, kes võttis õhupalli gondlisse kaasa oina, et kontrollida, kuidas see õhureisi talub), kuid nende raskus sundis puud oma vanast asukohast kõrvale kalduma ja lisaks veel ka horisontaalasendis maha langema. Kõik saare elanikud, sealhulgas ka nende üliarmuline pealik, olid tormi ajal hirmust rusude alla maetud saada oma majadest lahkunud, ja pealik oli just parajasti läbi aia tagasi minemas, kui nimetatud puu talle vuhinal peale langes ning ta õnnekombel samal paigal surnuks lõi. Õnnekombel? Jah, õnnekombel, sest võtke teatavaks, et see pealik oli üks kõige koledamaid türanne, ja saare elanikud - isegi pealiku armualused kaasa arvatud - olid kõige õnnetumad olendid siin päikese all. Pealiku ladudes mädanesid suured toidutagavarad, tema alamad aga, kelle käest need toiduained olid röövitud, surid samal ajal nälga. Tasuks suure teene eest, mida kurgikorjajate paar, ehk küll ainult juhuse läbi, oma kaasmaalastele osutas, tõsteti nad vabanenud troonile. Seadnud korda laeva, mis tormi ajal üsna palju kannatada sai, asusime hea tugeva tuulega teele ning jõudsime kuue nädala pärast õnnelikult Tseilonile. Meie saabumisest võis umbes kaks nädalat möödas olla, kui kuberneri vanem poeg mulle ettepaneku tegi temaga koos jahile minna, ja muidugi nõustusin ma suurima rõõmuga. Minu sõber oli suur tugev mees ning kohaliku palava kliimaga harjunud; mina aga väsisin juba lühikese ajaga nii väga ära, et jäin metsa jõudes temast hulga maad maha. Mu tähelepanu oli juba tükk aega köitnud kiirevooluline jõgi ja ma kavatsesin just selle kaldale istuda ning veidi puhata, kui äkki kuulsin tuldud tee suunas mingit sahinat. Vaatasin tagasi ja peaaegu kivistusin, nähes koletu suurt lõvi, kes tuli otse minu poole ja andis küllalt selgesti mõista, et ta ilma minu nõusolekut küsimata armulikult heaks arvab minu vaest surnukeha oma hommikusöögiks pruukida. Mu püss oli laetud peenikeste haavlitega. Suure ähmi ja kange kiiruga ei saanud ma pikalt mõtelda ning otsustasin ikkagi metsalise pihta tulistada, lootuses teda hirmutada, aga võib - olla ka haavata. Ent kuna ma hirmuga ei mallanud ära oodata, kuni lõvi laskekaugusesse jõuab, siis ainult vihastasin teda oma lasuga ja ta tormas äärmises raevus minu poole. Enam loomusunnist kui mõistlikest kaalutlustest proovisin võimatut - põgeneda. Pöörasin ringi, ja - iga kord seda meenutades jookseb mul külmajutt üle ihu - nägin endast paari sammu kaugusel ilget krokodilli, kes oli juba oma hirmuäratavad lõuad pärani ajanud, et mind alla neelata. Täiesti oimetuna viskusin pikali maha. Kõik mõtted, milleks mu vaim veel võimeline oli, koondusid hirmsaks ootuseks: kohe tungivad minusse halastamatu kiskja kihvad ja küüned või haaravad mind krokodilli lõuad. Ent paari sekundi pärast kuulsin mingeid tugevaid ning täiesti arusaamatuid häälitsusi. Kogusin julgust, et pead tõsta ja ringi vaadata, ja mida te arvate, mida ma oma kirjeldamatuks rõõmuks nägin? Just sel hetkel, kui ma maha langesin, oli raevukalt minu poole tormav lõvi hooga minust üle ja otse krokodilli lõugade vahele hüpanud. Ühe pea oli teise kõris kinni ja mõlemad püüdsid kogu jõust teineteisest vabaneda. Veel õigel ajal hüppasin ma üles, haarasin oma jahinoa ja lõin ühe hoobiga lõvil pea otsast. Siis tõukasin lõvi pea püssipäraga veel sügavamale krokodilli kõrisse ja lämmatasin ta sel kombel. Kui ma sellest ebatavalisest seiklusest kubernerile jutustasin, saatis too kohe mehed vankriga välja ning laskis mõlemad loomad metsast ära tuua. Lõvi nahast valmistas kohalik köösner mulle tubakakotte, millest ma mitu tükki kinkisin oma Tseiloni sõpradele. Krokodilli nahast valmistati topis, mis kuulub praegu Amsterdami muuseumi peamiste vaatamisväärsuste hulka. Gottfried August Bürger. Vabahärra von Münchhauseni imepärased reisid ja seiklused. - Tallinn: Eesti Raamat, 1974. - Lk. 34 - 41. |