Siin on segatud ühe jutu sisse veel kahe jutu katkendeid. Lõika välja mittesobivad lõigud ja kleebi valmis jutt paberile. Lõpeta jutu pealkiri ja illustreeri.

 

TARK .............................

Aino Tigane

 

     Vihma puhul kutsus Joonas kogu klassi enda poole tuppa, ka Rauno.
     Onu Ööbik andis riidehoius ära oma mütsi ja palitu ning sai vastu ümmarguse numbri 666. Selle pani ta hoolikalt oma punase sametkuue paremasse tasku. See kuub oli tal muide kuldnööpidega ja uhiuus. Onu Ööbik kohendas oma libliklipsu ja kammis peegli ees isegi pead. Teater on ju üks peenike koht, nagu sa isegi tead.
     “Mängime näidendit.”
     “Millist?”
     “Punamütsike.”
     Onu Ööbik otsis üles oma koha kuuendas reas. See koht oli tal number kuus. Ta võttis istet toolil, millega muidu saab ennast kiigutada. Aga onu Ööbik istus jalg üle põlve ega julgenud algul üldse end liigutada. 
     Annika asus toolile publikuks. Kertu mähkis salli ümber pea, Punamütsike oli samuti valmis. Joonas leidis köögist suure põlle ja muutus vanaemaks. Jahimehe ossa kippusid nii Jarko kui ka Kaur. Üks tahtis naabrilastelt laenatud tongipüssiga uhkeldada, teine lootis laskeriistaga kõigil kõrvad lukku põmatada.
     Ainult kes Hunti etendab? Polnud valida muid peale Tauri. Aga tema luges pigem pakse raamatuid, titalugudest ei hoolinud. Sellepärast kinnitas talle Joonas:
     “Pea meeles, sa sööd minu ja Vanaema ära. Kokku kaks tükki.”
     “Teen nagu tarvis,” nõustus Tauri. Ta pani Joonase isa pintsaku selga, nõnda mahutab kõht rohkem.
     Kõll - kõll! Etendus algas. Tuba oli nüüd põline laas. Puude all seisis vahariidest katusega onnike - endine söögilaud.
     Pipi kõndis piki tänavat. Ta astus ühe jalaga kõnniteel ning teisega rentslis. Tommy ja Annika vaatasid talle järele, kuni silm seletas. Veidi aja pärast tuli Pipi tagasi. Nüüd kõndis ta tagurpidi. Seda selleks, et poleks tarvis ennast kojuminekuks ringi pöörata. Kui ta Tommy ja Annika värava kohale jõudis, ta peatus. Lapsed silmitsesid üksteist sõnatult.
     Hunt oma lotakil kõhuga hiilis onnikese juurde, koputas.
     “Kes seal on?” küsis Vanaema, pikali põrandavoodis.
     "Terekere!" hõikas Pipi ja viibutas oma suurt kübarat. "Kas ma jõudsin parajasti kakskordkaheks?"
     “Punamütsike,” kostis Hunt hästi peenikese häälega.
     Vanaema rõõmustas: saabus kukuke lapselaps! Ta tõusis krabinal voodist, avas ukse. Hunt volksas sisse ja kohe kisama, lõuad pärani nagu metsalisel kunagi: “Huu-uuu!”
     “Aih!” kiljatas Vanaema ning värises koos oma suure põllega.
     Hunt vaatas, vaatas. Tal hakkas kartjast kahju.
     “Ega ma sulle liiga tee,” lohutas ta teda. “Istu muretult minu kõrvale.”
     Vanaema küll istus, ometi muretses: mis sedasi näidendist saab?... Peatselt kuuldus uuesti: “Kop - kop.”
     “Sisse!”
     "Minu nimi on Pipilota Viktuaalia Rullkardiina Piparmünta Eefraimi tütar Pikksukk, ma olen kapten Eefraim Pikksuka tütar, kes varemalt oli merede hirm, nüüd neegrikuningas. Õieti on Pipi minu hüüdnimi, sest isa pidas Pipilotat liiga pikaks, et välja öelda."
     Seekord tuli õige Punamütsike. Niikui ta onni astus, karjus Hunt, lõuad ehk rohkemgi pärani kui ennist: “Huu - uu! Huu - uu!”
     Punamütsike puhkes nuuksuma: “Tõh - tõh - tõin Vanaemale kooki, sina muudkui kallale. Ui - ui - ui!”
     Hundil hakkas juba väga häbi.
     “Ega ma sulle liiga tee,” vabandas ta, pühkides käpaga õnnetukese pisaraid. Too aga sisistas talle kõrva:
     “Kogu aeg vussid! Pidid ju meid tingimata ära sööma.”
     Selle noomituse peale venis Hundi nägu pikaks: seal on mu lubadus, et täidan nagu tarvis! Ei raatsinud Vanaema ja Punamütsikest nahka panna ühti... Õnneks lähenes veel kaks tegelast. Need paugutasid püssi ja hõiskasid laulda:
     “Kõik kõmmdi maha laseme, kas olgu hunt või talleke.”
     “Ahaa!” hüüdis Hunt ega halastanud sihukesi püssimehi üldse. Ta kahmas nad kinni ja sõi ära. Oligi tal kaks tükki kõhus.
      Punamütsike vehkis ägedalt käega, et ikkagi vussisid! Kuid Maiast - publik plaksutas toolil:
     “Las olla! Ta on meil eriti tark Hunt!”
Nad vaatasid ooperit ja laulsid ise ka natuke kaasa. Ja vaheajal käisid nad einelauas kui üks mees. Tore, tore on olla teatris, kui sul seal sõber on ees!