EKSPLUATAATOR
Voldemar Miller

Teine hammasratas oli just mõnuga tukkuma jäänud, kui esimene jälle keerlema hakkas ja, hammas hambas kinni, pidi teine järele käima.

Muidu ei olnud ta seda nagu tähele pannud, oli muudkui käinud, hammas hambas kinni, ja lükanud ise tagant kolmandat hammasratast, aga nüüd oli seismise mõnu vahele tulnud. Sellepärast ütles ta esimesele pahaselt: “Mis sa muudkui keerutad, lase puhata ka.”

Nõnda ta ütles, aga esimene vastas: “Ei saa! Ma olen võllis kinni ja see muudkui keerab ennast ringi.”

“Mis mina saan, mul on vedru taga, tema muudkui lükkab,” ütles võll.

“Kuidas mina teisiti: kui ma ennast lahti ei keeraks, ei olekski ma vedru.”

“Loll lugu. Milleks see kõik. Siin me oleme, hammastega üksteises kinni, ja muudkui keerutame. Milleks see?!”

“Selleks, et aega mõõta,” ütles osuti.

“Aega mõõta? - Milleks see? Aeg läheb isegi,” ütlesid hammasrattad.

“Läheb küll, aga mõõtma peab,” seletas osuti.

“Ah nõnda siis. - Selleks et sina saaksid ringi käia ja aega mõõta, peame me kõik, hammas hambas, ringi käima!” pahandasid hammasrattad.

“Ekspluataator! Vaat see sa oled,” leidis viimaks üks hammasratas õige nime. “Ise ei tee midagi, mõõdad ainult aega ja meie peame muudkui ringi käima.”

Osuti kohkus. Ei olnud temagi enne mõelnud, oli käinud ringi ja mõõtnud aega, ilma midagi mõtlemata. Lihtsalt sellepärast, et nõnda oli seatud. Ja tüli ei olnud neil omavahel seni kunagi olnud. Igaüks käis oma ringi ja oli rahul. Nüüd aga... Vaat mis tegi see seisak ja tukkumine.

Ei tahtnud olla ekspluataator, tuli võlli küljest lahti ja jäi seisma.

Nüüd ei mõõtnud ta enam aega. Rattad käisid aga ikka ringi, nüüd tühja käimist.

Põhjanael. Nr. 3 / 1993. - Lk. 35.