CHARLEY ÕNNETUS
Laura Ingalls Wilder

Nüüd ütles onu Henry, et Charley peab põllule tulema. Tema abil saaks hea hulga aega kokku hoida. Charley võiks käia oja äärest vett toomas ja neile veekannu tuua, kui mehed juua tahavad. Ta võiks neile tuua ka luisku, kui terad luiskamist vajavad. Kõik lapsed vaatasid Charly poole. Charley ei tahtnud põllule minna. Ta tahtis jääda õuele mängima. Aga muidugi ei öelnud ta niimoodi. Selle asemel, et Papat ja onu Henrit abistada, segas Charley neid niipalju, kui ta vähegi suutis. Ta jäi neile teele ette, nii et nad ei saanud oma vikateid viibutada. Ta peitis luisu ära ja mehed pidid seda otsima, kui vikatid teritamist vajasid. Ta ei toonud veekannu enne, kui onu Henry ta peale kolm - neli korda käratanud oli ja seepeale hakkas poiss mossitama. Siis tolknes ta meestel sabas, jutustades ja küsimusi esitades. Mehed tegid kõvasti tööd ega pööranud talle tähelepanu, vaid käskisid tal eemale minna ja neid mitte häirida.Aga kui mehed kuulsid Charleyt kriiskamas, viskasid nad vikatid maha ja sööstsid üle põllu poisi juurde. Põldu ümbritses mets ja vilja sees võis leiduda usse. Kui mehed Charleyni jõudsid, oli poisiga kõik korras ja ta naeris nende üle. Ta ütles nii: “Sain teid haneks tõmmata!”

Charley kriiskas samamoodi kolmel korral ja mehed jooksid alati kiiresti tema juurde ja poiss naeris nende üle. Ta pidas seda heaks naljaks. Ja ikkagi ei kütnud onu Henry tal tagumikku kuumaks.
Siis röögatas Charley neljandat korda, valjemini kui enne. Papa ja onu Henry vaatasid tema poole ja poiss kargles röökides üles - alla. Mehed ei märganud, et temaga midagi korrast ära oleks ja kuna neid oli juba niimitu korda asjatult narritud, jätkasid nad tööd.

Charley röökis üha valjemini ja kiledamalt. Papa ei lausunud sõnagi, kuid onu Henry tähendas: “Las ta röögib pealegi.” Seepärast jätkasid mehed tööd ja lasksid poisil karjuda.
Charley ei lõpetanud üles - alla karglemist ja röökimist. Viimaks ütles onu Henry: “Võib - olla on tõesti midagi juhtunud?” nad panid vikatid maha ja kõndisid üle põllu Charley juurde.
Ja kogu selle aja oli Charley karelnud üles - alla helekollasekuueliste herilaste pesa otsas!
Herilased elasid maapinnale eitatud pesas ja Charley oli sinna eksikombel peale astunud. Seepeale tulid kõik väikesed erekollastes kuubedes herilased parveldes oma teravate nõeltega ja tegid Charleyle nii palju haiget, et poiss ei pääsenud sealt minema.
Ta kargles üles - alla ja sajad herilased nõelasid teda üle kogu keha. Nad nõelasid tema nägu, käsi ja nina, nad ronisid sisse tema püksisäärtest ja nõelasid; nad ronisid mööda kaela alla tema seljale ja nõelasid sealtki. Mida rohkem ta kargles ja kisendas, seda agaramalt herilased teda nõelasid.
Papa ja onu Henry võtsid ta sülle ja kandsid ta herilasepesast eemal. Nad riietasid poisi lahti - tema riided olid kollasekuuelisi täis ja nende nõelatorked paistetasid kõikjal tema kehal. Mehed tapsid ära need herilased, kes poissi nõelasid, raputasid välja herilased tema riietest, panid ta siis uuesti riidesse ja saatsid koju.
Charley tuli röökides õuele ja tema nägu oli nii paistes, et pisarad surusid vaevaliselt laugude vahelt välja. Tema käed olid paistes, kael puhitunud ja tema põsed olid nagu suured kõvad puhvid. Poisi sõrmed olid kanged ja paistes. Kõikjal tema puhitunud näol ja kaelal paistsid väikesed valged täkked.
Mamma ja tädi Polly tulid joostes majast. Nad valmistasid suure potitäie muda ja mätsisid poisi üleni sellega kokku. Nad rullisid ta ühe vana voodilina sisse ja tõstsid voodisse. Tema silmad olid kinni paistetanud ja nina naljaka kujuga. Mamma ja tädi Polly katsid kogu ta näo mudaga ja sidusid riietega kinni. Paistma jäid ainult ninaots ja suu.

Laura Ingalls Wilder. Väike maja suures metsas. - Tallinn: Olion, 1994. - Lk. 115 - 118.