AJAS PURU SILMA
Marika ja Heldur Laretei

Kui orav oli oma koheva saba kuldnokapuuris magavatele poegadele peale laotanud, ja ka ise silmad kinni lasknud, kuulis ta puuri katusel krabinat. Ta pistis pea välja ja vaatas kassi kollastesse silmadesse.

“Ma pidin siin kuldnokaga kokku saama,” teatas kass ja hakkas puuri katusel küüsi teritama.

“Ära aja puru silma,” vihastas orav ja kargas kassile ninna: “Sa, röövel, tulid hoopis oravapoegi sööma!” Kass hüppas puult ja kadus põõsastesse.

Orav aga tassis oma pojad ükshaaval teise pessa, mille ta oli igaks juhuks ehitanud õuel kasvavale kuusele. Nüüd istusid oravad kõrgel pesas päikese käes ja vaatasid alla õuele, kus askeldas inimene, haukus koer, sibasid kanad ja tuhnis siga. Oravaid ei märganud keegi. Äkki rühkis siga otse kuuse juurde ja hakkas maad tuhnima.

Orav sattus ärevusse. Ta hüples oksalt oksale ja päris: “Mida sa teed?”

“Kuuske langetan,” vastas siga.

“Milleks?” päris orav.

“Tahan latva maitsta,” kostis siga.

“Aga mina närin kuuse pooleks ja kukutan sulle kaela,” ähvardas orav ja hakkas kohe tüve närima.

“Sa ajad mulle puru silma,” hädaldas siga. Orav näris veel ägedamalt.

“Nüüd kohe kukub,” kuulutas ta seale.

“Mitte ei lasta rahulikult elada,” torises siga ja läks eemale.

“Sa pane oma lontkõrva taha, et puru silmaajamises võidab see, kes on kõrgemal!” hüüdis orav talle järele.

Marika ja Heldur Laretei. Mida kõrva taha panna? - Tallinn: Tiritamm, 1996.