VANAEMA OOKEANI SÜNNIPÄEV
V. Sõelsepp

Ühel sügisõhtul oli Pärnu lahest vesi kadunud. Kollane liivapõhi valendas nii kaugele kui silm ulatus. Hakka astuma ja mine või jalgsi Kihnu. Paadid ja laevad poolupakil liiva peal, ei saa edasi ega tagasi. Keset lahte sügavamates kohtades ainult niipaljukest vett, et kalad lausa kuivale ei jää.

Käisid inimesed, vaatasid ja imestasid, et mis lugu see ometi on. Ei osanud keegi ära arvata. Ja alles mõne aja pärast, siis, kui laht jälle vett täis oli, selgus nii ääri-veeri, mis lugu see oli olnud.

Vanaema Ookean oli kustki välja uurinud, et temal tuleb sünnipäev. Ja mitte mingisugune harilik sünnipäev, vaid juubelisünnipäev. Tema sai sellel sügispäeval täpselt igivanaks. Niisugust tähtsat päeva pühitsetakse aga alati suurejooneliselt ja ega vanaema Ookeangi ennast teistest halvemaks pidanud. Ta otsustas suure sünnipäevapeo korraldada ja saatis kõigile oma lastele, lastelastele, lastelastelastele ja nende lastele peokutsed. Kalad, linnud ja tuuled kandsid kutsed laiali kõikidele maailma meredele, lahtedele, väinadele, fjordidele ja rannasoppidele. Ka Pärnu laht sai peokutse ja nõnda siis rändas ta oma igivana esiema, vana kulupäise Ookeani sünnipäevale.

Oli seal juubelipeol alles koos suur suguvõsa: suured ja väikesed mered, tormised ja vaiksed lahed, laiad ja kitsad väinad, kõrgete kaljukallastega uhked fjordid. Kõlasid seal kohisevad laulud ja peeti tormavaid kõnesid. Tantsisid suured ja väikesed lained, tuiskas valget vahtu, uljalt möllasid ulguveed, mühisesid orkaanid ja tormasid taifuunid. Igaüks tõi tervitusi omamoodi ja soovis igivanale esiemale Ookeanile jõudu ja pikka iga. Vanaema küsis igaühelt, kes ta on ja kust pärit, sest kust võis tema kõiki oma häid külalisi mäletada ja teada.

Kui oli küllalt pidutsetud ja lõbutsetud, kohises vanaema Ookean: "Tänan teid, mu lapsed, ja ka teid, võõrad mered - Valge, Must, Punane ja Kollane meri, et leidsite vanakese jaoks aega."

Aga Valge, Must, Punane ja Kollane meri tõstsid imestunult laineid ja hakkasid mühisema: "Kuidas võõrad? Oleme ju sinu lapselapsed."

Vanaema Ookean vangutas valgelakalist pead ja lausus: "Minu lapsed on kõik sinised. Ei ole meie suures ja vanas suguseltsis ühtegi teist värvi merd."

"Aga meie oleme ju ka ometi sinu suguvõsast."

"Millega te saate seda tõestada?" küsis nüüd vanaema Ookean.

Neli merd mõtlesid veidi aega ja siis pajatas Valge meri: "Mina olen ärkvel talv läbi ega heida puhkama. Siis kui teised mered kinni külmuvad ja magavad, kannan mina ikka laevu. Valgeks on mind hakatud kutsuma ilmselt sellepärast, et suurema osa aastast on kõik mu kaldad lumega kaetud ja mu mustadel rannakaljudel on peas valged lumemütsid."

Vanaema Ookean ei ütelnud selle jutu peale midagi, vaid küsis Kollaselt merelt: "Aga mis on sinul enda kohta pajatada?"

"Mina," lausus Kollane meri, "olen oma nime saanud sellest, et mu vesi on kollane savist, mida jõed minusse kannavad. Ja hiina kalurid, keda ma toidan ja kes oma laevadega minul sõidavad, on kollase nahaga."

Ka selle selgituse peale ei lausunud vanaema Ookean midagi, vaid pöördus hoopis Musta mere poole: "Mida sina enda kohta ütled?"

"Mina," alustas Must meri, "olen seda nime juba kaua aega kandnud sellepärast, et sügisöödel on taevas minu kohal süsimust. Kalurite ja kaubavedajate vastu olen ma aga niisama helde kui teisedki mered ja minu laevateed ühendavad paljusid maid."

Ka nüüdki ei lausunud vanaema Ookean midagi, vaid küsis Punaselt merelt: "Aga sina? Mida sina lausud?"

Ja Punane meri jutustas: "Miks mind õieti on hakatud Punaseks mereks kutsuma, seda ei oska ma isegi täpselt seletada. Võib-olla sellepärast, et mu voogudes ujuvad imeilusad erepunased kalad. Või ehk sellepärast, et mu kallastel elavad töökad inimesed, kes kannavad punaseid mütse ja harivad maad kollase ja punaka liivaga kõrbe serval. Ja mina aitan neid inimesi, nagu oskan."

Nüüd lõi vanaema Ookeani tuhandekortsuline pale rõõmsalt särama ja ta lausus: "Teie jutustustest sai mulle selgeks, et ka teie olete minu lapselapsed. Ja see, et te ei nimeta end siniseks, ei tähenda midagi. Teie teod on selged ja sinised nagu ühel õigel merel kunagi.

Nüüd aga, lapsed, on pidutsetud küllalt, teil igaühel seisab pikk teekond ees. Asuge nüüd kähku teele, et hommikuks oleksite igaüks jälle omas kodus. Head teed teile, mu tublid lapsed! Head teed!"

Ning hommikuks oli Pärnu laht jälle vett täis nagu ennegi…