PYTHEASE REISID Põhjamere esimene meieni säilinud kirjeldus pärineb neljandast sajandist enne meie ajaarvamist. Selle autor on kreeklane Pytheas, kes elas Massalia linnas praegusel Lõuna-Prantsusmaal. Merereis Vahemerest põhja oli raske. Gibraltari väinas Heraklese sammaste juures valvasid kartaagolaste laevad. Nad hävitasid iga võõramaise laeva, mis suundus Atlandi ookeani. Kartaagolased kaitsesid kreeklaste ja roomlaste eest oma valdusi Aafrikas ja Ibeerias (Hispaanias). Ööpimeduses hiilisid kaks massaallaste laeva väina keskel vaenlase laevadest mööda. Mitu kuud, kord aerude, kord purjede abil, sõitsid nad piki nüüdse Portugali, Hispaania ja Prantsusmaa rannikut. Kuskil kaugel põhjalaiustel pidid asuma tina- ja merevaigumaad, mida Pytheas otsis. Võitis ränduri sihikindlus. Kahe ja poole kuu pärast jõudis ta Albioni kriidisaarte juurde, kus asub nüüdne Inglismaa. Albioni elanikud võtsid Vahemerelt tulnud ränduri sõbralikult vastu. Nad mitte ainult müüsid talle rohkesti tina, vaid nende kaupmehed võtsid Pythease isegi kaasa reisile kõige põhjapoolsemale maale - Thulesse. Thules nägi Pytheas valgeid öid. "Taeva põhjaserv helendab seal öö läbi," kirjutas kreeklane imestusega. Kohalikelt elanikelt kuulis ta, et Thulest põhja pool pole suvel üldse ööd, talvel aga ei tõuse päike üle silmapiiri. Thulest põhja pool, nagu kirjutas Pytheas, asub "Hangunud meri". Tõenäoliselt külastas Pytheas Kesk-Norrat ja kuulis seal jutte Arktika jääväljadest. Pärast naasmist Albioni tegi Pytheas reisi Elbe suudmesse, jõudis Läänemerele väga lähedale ja nägi oma silmaga liivaneemi, millest laine välja uhtus ning kaldale heitis kollaseid ja punaseid läbipaistvaid merevaigutükke. Pythease reis kestis ligi aasta. Nüüdisajal võiksime selle tee paari nädalaga läbi sõita. Pythease jutud põhjamaade kohta olid sedavõrd imelised, et reisimeest peeti luiskajaks. Alles aeg taastas Pythease ausa nime. |