MERESÕITJA BARENTS Hollandis, Haagi meremuuseumi ühes saalis on suur palkmaja mudel. Maja eessein on eemaldatud. Keset põrandat põleb lõke. Mõned inimesed pikutavad tagaseina ääres naridel. Palkide külge on kinnitatud navigatsiooniriistad ja kell. Nende kõrval on flööt. Nii oli sisustatud maja, kus 1597. aastal talvitasid Barentsi ekspeditsioonist osavõtjad. Neid oli seitseteist meest. Kui vene pomoore mitte arvestada, ei olnud veel ükski eurooplane nii kaugel põhjas talvitanud. Maja, mille ekspeditsiooni liikmed pärast jäävangi suletud laevalt lahkumist ehitasid, seisis päris Novaja Zemlja põhjatipus. Enne jäävangi sattumist oli Barents oma kaaslastega ületanud Põhjamere, avastanud Teravmäed, sõitnud ümber Novaja Zemlja. Venelaste retkedest sinna ei teadnud nad midagi. Need imetlusväärsed inimesed elasid selles majas peaaegu aasta. Karm polaaröö ja skorbuut võivad murda ka ülima mehisuse, kuid Barentsi meeskonnas valitses üksmeel, ei olnud tülisid ega kokkupõrkeid. Kui algas suvi ja meri jääst vabanes, ei suutnud hollandlased oma laeva jääd täis lahest välja tuua ja hakkasid kahe paadiga lõunasse sõitma. Haigused ja nälg käisid nende kannul. Kohtumine pomooridega päästis hollandi meremehed hukkumisest. Venelased andsid neile toitu ja juhatasid teed. Hollandlased läksid esialgu kuni Koolani, kust nad seejärel juhuslike kaubalaevadega kodumaale jõudsid. Ent kui lipuehtes Amsterdam vapraid meresõitjaid tervitustega vastu võttis, polnud Barentsit enam saabujate seas. Kuulus laevajuht oli surnud paadis tagasiteel Novaja Zemljalt. Barents oli sõnakehv ja tasakaalukas mees. Pika polaaröö ajal
armastas ta flööti mängida. Joonista maja, milles talvitusid Barentsi ekspeditsioonist osavõtjad! |