MAOORID
E. Tali
Tuul ajas paate üle vaikse ookeani. …
Tuul ajas paate üle Vaikse ookeani. Kuid ookean ei olnud sugugi vaikne, vaid tormine. Hiigellained tõstsid paadid üles tohutusse kõrgusse ja paiskasid alla tohutusse sügavusse. Ent pruunid, mustade juustega mehed, kes oma pruunide, mustade juustega naiste ja lastega istusid paatides, ei kartnud. Nad purjetasid väikestelt ookeanisaartelt kaugele uut elupaika otsima.
Kulus palju päevi, võib-olla nädalaid, võib-olla kuid - siis nähti silmapiiril maaviirgu ja selle kohal valget pilvevina. "Ao tea roa!" hüüdsid pruunid inimesed rõõmsalt. Nende keeles tähendas hüüatus: "Pikk valge pilv!" Nii nad jäidki nimetama kaht teineteise lähedal asuvat suurt ja mitut väiksemat saart. Need saared said pruunide inimeste, maooride uueks kodumaaks.
Maoorid püüdsid merest kalu. Pidasid loomadele jahti metsades, kus kasvasid hiiglakõrged ja -jämedad okaspuud ning inimestest pikemad sõnajalad. Endistest elupaikadest oli kaasa toodud magus kartul ja teine mugulvili - taro. Neid hakati põldudel kasvatama. Õpiti toiduks tarvitama ka kohalikke taimi. Maoorid olid pärit troopikasaartelt, kus aasta ringi paistis palav päike. Uuel kodumaal aga muutusid talveilmad nii jahedaks, et paljalt ei saanud enam olla. Ka vihma sadas sageli. Siis avastati taim, millest maoorinaised õppisid ropsima sitket kiudu ja kiust kuduma nii tihedat kangast, et vihmavesi läbi ei tulnud. Kangast tehti inimestele riideid ja sandaale, kangaga kaeti onnide seinad ja katused.
Läks mööda mitu-mitusada aastat. Kord nähti merel suuri purjelaevu ja saartele tulid valged inimesed. Maooride "pika valge pilve maa" nimetati nüüd Uus-Meremaaks. Valged inimesed võtsid maooridelt metsad ja põllud ning hakkasid mägedes kaevandama punast metalli, mida nad kullaks nimetasid. Siis ehitasid valged inimesed maooride maale oma suured toredad linnad…
Nii võib tänapäeval Uus-Meremaal jutustada iga maoor. Nende elumajad ja riietus on nüüd niisamasugused nagu valgetelgi. Lapsed käivad koolis. Olgugi et üheks õppeaineks on maoori keel, õpitakse kõiki tarkusi siiski inglise keeles. Kas nii ei unune vanad rahvapärimused? Ei, rahvapärimusi antakse edasi põlvest põlve. Ka see vana naine, kelle lõug ja huuled on siniseks tätoveeritud, et ilusam oleks, kammib laiali oma valgeks muutunud lokkis juuksed, seab pea ümber mustrilise lindi, mille vahele torkab linnusule, paneb selga kirjud rahvariided, ja hakkab siis lastele jutustama ennemuistseid lugusid: "Tuul ajas paate…"
"TÄHEKE"-. 1966/3., lk.10-11.