LUGU KAPTEN SASSIST JA LAEV "JASSIST" Ükskord seisis sadamas pisike kollane laev nimega “Jass”. Tema peale laaditi kaupa. Ta pidi selle kauba viima saarele, mis seisis kaugel mere keskel. Saare nimi oli Kärbsesaar, sest ta oli väga väike ja nägi kaardil välja justkui kärbsemustus. Tema peal elas mitu perekonda ja neil kõigil olid koerad ja kassid. Aga lehmi neil ei olnud - lehmapidamiseks oli saar liiga väike. Ja sellepärast vedas ilus pisike kollane laev “Jass” saarele juustu, kohupiima, hapukoort, võid ja muidugi piima. “Jass” oli sõitnud seniajani kapten Sassi juhtimisel ja enamasti olid nende sõidud ka kenasti korda läinud. Aga vahel, jah, vahel läks laev “Jass” justkui arust ära. Selge tuulevaikse ilmaga kukkus ta äkki keset merd hüppama ja perutama, nii et vaevas vana merekaru Sassi päris ära. “Jass” oli veel nooruke ja igatses suure ookeani järele, et seal mäekõrguste lainete otsas turnida. Ta ei uskunud kapten Sassi, et niisuguseid väikesi laevu ei lastagi ookeanile, et need lähevad hiigellainete käes puruks nagu munakoored. Ja kui “Jassil” jälle tuju peale tuli, püüdis ta kapten Sassile oma karglemisega tõestada, kui hästi ta ookeanilainetega toime tuleks. Pärast üht niisugust vintsutustega sõitu tundis kapten Sass, et ta mõõt on täis. Aitab mulle “Jassiga” jändamisest, otsustas ta, jään pensionile ja hakkan koos naisega lillkapsaid kasvatama. Kapten Sass ja tema naine armastasid nimelt süüa lillkapsaid pruunistatud võiga. “Jassi” juhtigu mõni noorem kapten, otsustas kapten Sass, ehk oskab tema laeva tujudega paremini toime tulla. Nüüd pidi “Jassi” juhtimise üle võtma kapten Jaak. Kui kõik toiduained olid laevale laaditud ja kapten Jaak tahtis laevamootori käima panna, hakkas laev äkki koledasti kõikuma. Kord oli tal nina all ja tagumine ots üleval, siis jälle tagumine ots all ja nina üleval. Kapten Jaak pidi kiiruga maale hüppama, et mitte vette kukkuda. Laeva sees kolisesid ja kolksusid edasi-tagasi veerevad piimanõud, juustu-, või-, ja kohupiimakastid ja koorepurgid. Kapten Jaak vaatas hoolega merd, et kust need lained küll tulid, mis laeva sedasi kargama panid. Aga meri oli täiesti vaikne ja laev seisis jälle rahulikult paigal. “Mis minuga on?” mõtles kapten Jaak. “Kust ma küll võtsin, et laev niisuguse rahuliku ilmaga nii koledal kombel hüppab?” ja ta läks tagasi laevale. Aga vaevalt oli ta saanud rooliratast puudutada, kui laev jälle oma esimese otsa kõrgele püsti ajas ja järgmisel hetkel selle alla sügavale vette pööras. Kapten Jaak sai üleni märjaks ja pidi halvema ärahoidmiseks kuivale maale hüppama. Nüüd hakkas kapten Jaak aru saama, et “Jass” ei taha temaga sõita. Ta rääkis sellest sadamakaptenile. Mõlemad kaptenid olid väga suures mures, sest piim ähvardas pika seismise ja loksutamise peale hapuks minna. Aga Kärbsesaare lapsed ju ootasid… Kui kaks kaptenit sedasi murelikult arutasid, hakkas “Jassi” vile ühekorraga üürgama. See üürgas ja üürgas, tõmbas hinge tagasi ja üürgas edasi. Kapten Sassi maja polnud sadamast kaugel. Kapten oli parajasti aias ja korjas lillkapsastelt kapsausse, kui sadama poolt hakkas kostma “Jassi” vilekontsert. “Oi-oi-oi, juba keskpäev ja “Jass” ikka veel välja sõitmata! Mis need Kärbsesaare lapsed ilma piimata peale hakkavad?” sõnas kapten Sass ja jättis lillkapsad sinnapaika. Kähku ajas ta kapteniülikonna selga, hüüdis abikaasale hüvasti ja jooksis sadama poole. Niipea kui kapten Sass “Jassile” oli astunud, lõpetas “Jass” oma üürgamise. Ta ainult niitsatas paar korda, umbes nii, nagu koerad teevad, kui peremees koju tuleb. “Ega`s midagi,” ütles kapten Sass kapten Jaagule ja sadamakaptenile,” paistab, et mul tuleb see Kärbsesaare ots ära teha.” “Ega`s midagi,” vastasid kaks kaptenit rõõmsalt ja lehvitasid kapten Sassile järele, kui see vaikselt podiseva “Jassiga” Kärbsesaare poole suundus. “Jass” oli merel nii viks ja sõnakuulelik laev, et paremat ära tahagi. Ta püüdis võimalikult vähe õõtsuda ja keeras oma nina punktipealt sinna, kuhu kapten Sass teda tüüris. “Mõtled vist heaks laevaks hakata?” sõnas kapten Sass ja patsutas rooliratast. “Vüü-vüü!” vilistas “Jass” vastuseks. Kärbsesaare sadamasse olid nagu ikka laevale vastu tulnud kõik saare elanikud koos koerte ja kassidega. Et laev täna hilines, oli piimaisu kõigil suur. Mõnedel lastel olid kruusid kaasa võetud ja ühe suure koera lõugade vahel nähti tema söögikaussi. Kohe sealsamas kallas kapten Sass laste kruusidesse ja suure koera kaussi piima ja jagas juustud, või- ja kohupiimapakid ja koorepurgid laiali. Laeva hilinemise vabandas ta välja oma abikaasa hajameelsusega, justkui oleks abikaasa unustanud pärast kaptenikuue puhastamist laevapaberid kuuetaskusse tagasi panna. Eks tema, Sass, pidanud neid kodust ära tooma minema. “Aga enam seda ei juhtu,” lubas ta lahkumisel. Ja “Jass” vilistas saarerahvale hüvastijätuks heledalt ja rõõmsalt: “Vüü-vüü-vüü!” Merel ütles kapten Sass “Jassile”: “Oled mul vist täiskasvanud laevaks saanud. Ega`s midagi.” Selle peale õõtsus “Jass” korraks tasakesi üles-alla, mis laevade puhul peanoogutust tähendab. Ja sestsaadik on laevaühendus Kärbsesaarega alati täpne olnud. Ning kapten Sass sõidab siiamaani oma “Jassiga”. Aga tööst vabal ajal aitab ta abikaasal lillkapsaid kasvatada.
Täheke nr.8 / 1985 |