ETTELUGEMISEKS 3. klassi 6. teema SIHID SILMAPIIRIL juurde.
L. MERI "HÕBEVALGEM"

Ta hoiab käes lühikese varrega oda. See on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised. Ta on karvane. Ta on pisut hirmul. Metsa hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi seljataha, jätavad ta silmitsi vaikusega, mis luurab eespool. Ta vähendab sammu, kuulatab. Kõik tema meeled on valmistunud muutuseks, ootamatu ja ikka veel tundmatu ohu kiireks tõrjumiseks. Ta tuleb sellega toime või ei tule. Aeg-ajalt uurib ta latvade vahelt taevast. Ta imestab: mis kummaline taevas, hoopis erinev sellest, mis seljataha jääb, ta on ju tühi!

Tühjust hakkab tasahilju täitma kauge müha. Ta ei ole seda varem kuulnud. Linnukisa. Nii heledat ei ole ta varem kuulnud. Tõuseb tuul, mehe võbelevad ninasõõrmed tabavad erutavat lõhna: ta ei ole seda varem tundnud. Mis sunnib teda edasi, kui kõik kisub tagasi? Keelena pingul, lükkab ta kõrvale viimase sarapuuoksa. Ta ootas midagi, aga seda? Tema ees hällib mere hääletu süli, ühteaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsuv, metsast salapärasem, tähistaevast kodusem, ühe maailma lõpp ja veel suurema algus.

Meid ei olnud palju, kõigest kakstuhat hinge. Olime kalastajad ja küttijad, kui siia jõudsime ja liikusime enamasti paatides, mida olime õppinud valmistama suurtel järvedel ja jõgedel kalastamiseks. Soome-ugri hõimude tuhandeaastane rännak läände toimus piki suurte jõgede lisajõgesid.

"Rännak oli aeglane imbumine läbi metsade, piki jõgede labürinti. Jõgi oli ainus tee, aga ka peamine toitja. Kui tekkis vajadus ühelt jõgikonnalt teise minna, veeti haabjat nagu kelku enda järel.

Siiski ei olnud me siin rannas esimesed. Kes olid enne? Ei tea, ei mäleta. Üks nende eluasemeid asus Kundas, teine, veelgi vanem Pärnu jõe kaldal. Nimetagem neid Kunda rahvaks. Nad elavad meis vaikselt edasi. Laenasime selle rahva keelest uuele nähtusele uue sõna: meri. See on kümme tuhat või enamgi aastat vana.

Meie keel ja enesetunnetus on tulnud idast, näojooned läänest. Seda on lihtne öelda ja raske omaks võtta. Inimene ei vali endale keelt, aga keel võib valida endale inimese. Midagi niisugust leidis aset ka Läänemere rannikul. Soome-ugri hõimud segunesid lõunast sissetulnud teist tõugu, heledanahaliste inimestega, kes olid meist märgatavalt osavamad tööriistu valmistama. Bioloogilisest pärandist säilis meie geenides kõigest veerandi ümber. Kuid me säilitasime oma keele ja keele kaudu ka juurestiku.

Keel ja kultuur on meie silmis märksa olulisemad kui rass.

F. NANSENIST

Kord, kui tulevane maadeuurija polnud veel seitsme aastanegi, juhtus tal kalapüügil õnnetus - terasest õngekonks lendas laia kaarega tema huule sisse. Meeleheitlikud katsed konksu välja saada ei andnud tulemusi. Hambad valust ristis jooksis poiss koju.

Kui ema tema huules konksu nägi, läks ta sõnalausumata kööki ja tuli noaga tagasi. Ise näost kahvatu, lõikas ta konksu otsustava liigutusega poja huulest välja. Väike Nansen ei teinud sellal piuksugi.

"Veel pole su käe haav kinni kasvanud, jalad on sul üleni kriime täis. Kes sinust küll saab," noomis ema. Nansen aga oli otsustanud saada maadeuurijaks.

Ema ei pannud pojale tema ettevõtlikust pahaks. Vaevalt aga oli vahejuhtum õngekonksuga ununenud, kui Fridtjof koos noorema vennaga jälle metsa kadus. Ka õnged olid kaasa võetud. Ema mõtles, et peagi poisid väsivad, kuid päev veeres, lastest aga polnud märkigi. Juba vajus ööpimedus maale ning inimesed ümbruskonnast aeti jalule. Võibolla on nad kaljulõhesse kukkunud! Lõpuks, kesköö paiku, nägid otsijad kahte väikemeest, kes kärisenud riided seljas, vedasid väsimusest vankudes kahevahel suurt kalakorvi. Poisid olid sütel kala küpsetanud nagu tõelised robinsonid ning seejärel sügavalt magama uinunud...

Järgmisel päeval ütles ema poistele: "See, mis eile aset leidis, ei tohi enam kunagi korduda! Kui te jälle tahate pikki retki ette võtta, siis meie teid ei keela, tingimusel, et te alati meile ütlete, kuhu ja millal lähete. Te olete meile kõik, pidage seda meeles!"

Ja poisid ei vedanud alt. Suve läbi seiklesid nad metsades, magasid telgis ja koobastes, seadsid üles püüniseid, lasksid vibudega loomi ja püüdsid kalu. Nad toitsid ennast sellega, mida metsast leidsid. Nad avatasid uusi mandreid, pidasid lahinguid väljamõeldud vastastega, sõitsid kõigil maailma meredel sooritades üha uusi vägitegusid. Fridtjof tõmbas kõik, mis oli raske ja kättesaamatu, ta ei hoolinud pingutustest, et saavutada seatud eesmärki.

Talvel meisterdas Fridtjof endale kahest lauatükist suusad. Need polnud just kõige uhkemad - üks pikem, teine lühem, aga nendest piisas. Sportlase kõva treening ei takistanud teda siiski õppimast. Väiksest peale tüütas ta kõiki oma küsimustega, hiljem aga õppis ise oma küsimustele raamatutest vastuseid leidma. Ta otsis seni, kuni leidis.

Koolis hämmastas ta õpetajaid ja kaaslasi oma teadmiste mitmekülgsusega. Kõige rohkem huvitasid Nansenit loodusteadused. Ta mõistis juba varakult, et maadeuurija ei saa olla harimatu inimene.

Polaaralad vallutasid Nanseni südame. Kord, kui nad olid laevaga hülgeid uurimas, märkas Nansen jäätükkide vahel ujumas ümmargust puupakku. Paljud meremehed olid varemgi näinud selliseid triivivaid puid, kuid ükski neist polnud seni mõelnud, kust need puutüved sinna satuvad. Nansen aga tõmbas palgitüki lähemale ja silmitses seda teraselt. Lühikesel männitüvel oli näha rikkumata koort ning nähtavasti oli see vees olnud üsna lühikest aega. Kust sai palk Gröönimaa rannavette? Ainuke koht Arktikas, kus tollal jõgesid mööda palke parvetati oli Siber. Järelikult pidi olema merehoovus, mis tuleb Siberi rannavetest ja suundub üle Põhja-Jäämere Gröönimaale.

Kui männipalk sai triivida nii pika tee, miks ei saaks siis tugev laev tema jälgedes üle põhjapooluse triivida? See mõte jäi Nansenit saatma. Kuid enne oma suure unistuse teostumist tegi ta läbi suuskadel retke läbi Gröönimaa südame. Eriti hoolikalt ja läbimõeldult koostas ta varustuse - see pidi olema kerge ja otstarbekas. Peale eluks ja edasiliikumiseks hädavajaliku võttis Nansen kaasa mitmeid mõõtmisvahendeid, sest teaduslik põhjaalade uurimine oli alles lapsekingades. Kõigi varasemate ekspeditsioonide eesmärgiks olid olnud vaid vallutused. Retk oli raske, kuid Nansen viis oma eesmärgi võiduka lõpuni, kaotamata ühtki meest. Tollal oli see lausa uskumatu tulemus.

Nüüd asus Nansen ellu viima oma pooluseretke. Ta otsustas ehitada tugeva laeva, lasta sellel jääse külmuda ning triivida niiviisi poolusele. Paljud pidasid seda hullumeelsuseks, sest just jääsekülmumine oli hukutanud paljud polaarekspeditsioonid. Nanseni uurimislaev oli aga spetsiaalse konstruktsiooniga. Et taluda jää survet oli laevakere tugevdatud seestpoolt taladega ning meenutas ämblikuvõrku. Ümar laevakere pidi jäätükkide survel jää peale kerkima nagu kork.

Laev oli varustatud kaasaegse teadusliku aparatuuriga ning piisava toiduvaruga. Nansen pani oma laevale nimeks "Fram", mis tähendab: " Edasi!".

Mereretk kulges edukalt, kuid paariaastase triivimise järel märkas Nansen, et hoovus kannab jääsekülmunud laeva eemale Põhjapoolusest.

Kui laev oli umbes 750 km kaugusel poolusest, otsustas Nansen ühes ainsa kaaslasega üritada pooluse vallutamist koerarakendil. Mitu kuud suusatasid nad koerarakendi kõrval pooluse poole, kuid reetlik hoovus viis ka neid üha kaugemale. Nansen otsustas tagasi pöörduda.

Et "Fram" oli juba teadmata suunas minema triivinud, tuli ränduritel jõuda inimesteni omal jõul. Kuigi neil tuli talvitada pisikeses muldonnis, millel olid jääkarunahast katus ja korsten, jõudsid Nansen ja tema kaaslane aasta pärast tagasi kodumaale.

"Framist" ei olnud veel mingeid teateid. Arvati, et ta on hukkunud. Üksnes Nansen oli kindel, et laev peab vastu.

Viimaks tuli telegramm: "Fram" jõudis täna heas seisukorras sadamasse. Kõik terved."

Nõnda lõppes Nanseni teaduslik ekspeditsioon. Kuigi Põhjanaba jäi vallutamata, koguti polaaralade kohta palju väärtuslikke andmeid. Nansenist aga sai eeskuju paljudele poistele, kes unistasid maadeavastamisest.