LENDAMISE LAUL
Ott Arder

Ennemuiste hobusega
sõideti ja laevaga.
Reisimeestel sõidu asjus
pistmist polnud taevaga.
Ühest kaunist kohast teise
nüüd viib mitmeid lennureise.
Matkakott ja pilet võta
ja siis lennujaama tõtta.
Kes on jõudnud lennujaama,
peaks ka õhku tõusta saama.

Kui on soodne ilmastik,
ooteaeg ei ole pikk.
Matkakotid kaalutakse,
käru peale kiilutakse.
Ise astud, lastes vilet,
näpus ainult sõidupilet.

Lennuväljal teraslind
juba ootamas on sind.
Hõbehalli lennukisse
astmetega trepp viib sisse.
Reisijat ees ootab tool,
vaid piloodi käes on rool.

Kiire hoovõtt, sujuv tõus,
sööstab, kindel oma jõus,
üles lennuk hõbehall,
kaugele jääb maa ta all.
Kõik, mis maa peal, paistab väike,
pealpool pilvi paistab päike.

Lendab lennuk, pardal last,
pardal õige mitu last.
Päris üksinda ei saa
lapsed siiski reisida.
Teraslinnu hiigelkõhus
isad, emad, lapsed õhus!
Ennemuiste hobusega,
laevadega reisiti.
Nüüdki reisida võib nõnda,
aga saab ka teisiti.