LAUL LAEVAKAPTENIST
Michal Cernik

Kord elas kapten, keda
merehaigus vaevas.
Ta siis, kui laine kerkis,
jäi püstihätta laevas.

Seepärast läks ta teele
vaid tuulevaiksel tunnil.
Ja meeskond purjedesse
tuult puhus häda sunnil.

See laevakapten mõttes
suurt plaani kandis:
ehk sõitu ette võttes
ta leiab vastse mandri

ja siis see vastne manner
jääb kandma tema nime.
Kuid ammu oli leitud
kõik ilmajaod, oh ime!

Nii jätkas oma reisi
laev tuulevaiksel tunnil.
Ja meeskond purjedesse
tuult puhus häda sunnil.

Nad purjetasid päeva
ning purjetasid kaks.
Siis hüüdis mastist junga:
"Ees maa saab nähtvaks!"

"Tont võtku!" kirus kapten.
Ta hüüdis: "Püha rist!
See maa on tuttav mulle,
neid maju tunnen vist!"

Nii kodusadamasse
see laevakapten põikas.
Taas leidis oma maa ta
ja kuulsust lõikas.