CHRISTOPH KOLUMBUSE NELI REISI
S. Sahharnov

Ühel sügisõhtul 1485. aastal koputas tolmunud rõivais eakas mees Hispaania linna Palose lähedal asuva kloostri väravale. Käekõrval oli tal niisama tolmune ja väsinud poiss. Kloostriülem andis teelistele öömaja. Tulijatega õhtusööki jagades kuulis ta ebatavalist lugu.

"Mu nimi on Christoph Kolumbus," alustas külaline tugeva itaalia aktsendiga.

"Olen sündinud Genovas ja juba neljateistkümneaastaselt astusin mereteenistusse. Laevad, millel olen teeninud, käisid Aafrikas, seilasid Vahemeres ja purjetasid Iiri- ja Inglismaa jahedate randadeni. Neil kuudel, mil ma viibisin maal, tegelesin kaartide koostamisega. Kinnitan teile, et meremehele pole sellest meeldivamat tööd. Graveerides kutsud sa vasktahvlil ellu neemed ja saared. Mered, mille läbimiseks kulub kuid, ületad sa ainsa hetkega… Vaadeldes tasapinnaliseks laotatud ja paberile kantud maakera, otsustasin ma sooritada reisi Indiasse, sõites üle ookeani lääne suunas."

Meremees vaikis, et mõtteid koguda.

"Teinud kõik arvutused ja pannud reisi marsruudi kaardile, pöördusin Portugali kuninga poole. Palusin laevu ja lubasin uusi maid. Kahjuks lükkas kuningas mu ettepaneku tagasi. Siis läksin jälle Itaaliasse. Kuid ei kodulinnas ega ka rikkas Veneetsias ei leidnud ma toetust. Hiljuti suri mu naine. See poiss on meie poeg. Katsun pääseda Hispaania õukonda. Vahest on seal õnne…"

Küünlad suitsesid ja praksusid. Kloostri söögisaali tumedate võlvide all hõljusid sinised suitsurõngad. Kloostriülem tõusis ja puudutas oma hoolitsetud valge käega meremehe soonilist, pruuniks päevitunud kätt.

"See on väga huvitav," ütles ta. "Homme kirjutan ühele mõjukale isikule. Ta on kuningale ja kuningannale lähedane…"

Kloostriülem pidas sõna. Kuningas Ferdinand ja kuninganna Isabella olid Kolumbuse projektist huvitatud. Aga nagu õukondlased meremehele selgitasid, oli tarvis osata kuninga lubaduste täitmist oodata. Kolumbus ootas seitse aastat.

Kokkuvõttes aga läks suure idee sünnist hetkeni, mil Kolumbus võis lõpuks lepingule alla kirjutada, seitseteist aastat. Leping andis Kolumbusele õiguse avastada ja alistada maid kauges Aasias. Genova meremees lubas Hispaania laevad lääne suunas Indiasse viia.

Kolumbuse lipu all meretagustesse maadesse sõitma määrati kolm karavelli: "Santa Maria", "Pinta", "Nina". Sellise ohtliku sõidu tarvis vabatahtlikke aga värvata ei õnnestunud. Meeskonnad komplekteeriti enamasti seiklejatest.

Koos admiraliga, nagu Kolumbust nüüd nimetati, läks Palose sadamast teele ligi 90 meest. Reis algas 3. augustil 1492. Tee, mille Kolumbus valis, asus pidevate idatuulte - passaatide tsoonis. Vee- ja toidupuudust ei jõutud veel tunda, kuid hirm teadmatuse ees oli tugev. Seepärast tuli Kolumbusel mehi ühtelugu kas keelitada või karistada.

Mässuni siiski ei läinud. Septembri keskel hakkasid ookeanil ilmnema lähedase maa tundemärgid. Eskaadrile ujusid vastu mageveevetikate puhmad. Raadele istus linde. Kord tõmmati veest koos rohututiga välja jõevähk.

Ootavalt vaatasid meremehed vines silmapiiri. Mitu korda teatas kahurilask ees sõitvalt laevalt ekslikult reisi lõppu. Rannaks oli peetud madalat pilvesagarat.

Lõpuks, 12. oktoobril, kostis "Pintalt" madruse hüüd: "Maa! Maa!"

Taas kõmatas kahur. Uue Maailma rannik paistis vaevu märgatavalt hommikuvines. Hispaanlased olid Bahama arhipelaagi ühe saare läheduses.

Avastanud Kuuba ja Haiiti saare, ehitanud Haiitile kindluse ja jätnud sinna garnisoni, pöördus Kolumbus tagasi Hispaaniasse.

"Me avastasime saared, mis asuvad Jaapani lähedal, ja jõudsime Aasia mandrini," kinnitas Kolumbus.

Tore ja pidulik vastuvõtt, mis õukonnas maadeavastajale korraldati, ei köitnud Kolumbust kuigi kauaks. Meremees tegi kuningale ja kuningannale ettepaneku lubada tal aega kaotamata asuda teisele ekspeditsioonile Lääne-Indiasse.

Seekord koguti Kolumbuse lippude alla terve eskaader. Kolm suurt galiooni ja neliteist kerget karavelli võtsid pardale üle poolteise tuhande inimese. Sõdurid, mungad ja orjapidajad läksid Uude Maailma maid vallutama.

Ületanud ookeani, jõudsid laevad Haiitile. Kuid kaldal võtsid neid vastu vaid aasta tagasi rajatud kindluse söestunud varemed. Indiaanlased jutustasid, et ahned hispaanlased läinud tülli ja omavahelises võitluses tapetud kõik maha.

Rajanud Haiitil uued asulad, läks Kolumbus jälle merele. Ta põles soovist jõuda võimalikult kiiresti Hiinasse. Tema laevade tee kulges piki Kuuba ja Jamaika rannikut. Tõenäoliselt siin võisidki Kolumbusel vilksatada esimesed kahtlused - kas ta ikka asub Aasia ranniku lähedal? Ent seda tunnistada tähendanuks kuningapaari petmist. Kolumbus laskis kõigil retkest osavõtjail vanduda, et nad peavad Kuubat mandriks, mitte saareks, ja kohustuvad teda mandriks nimetama.

"Kistagu mu keel suust välja!" kordasid üksteise järel madrused ja ohvitserid vande viimaseid sõnu. Kurb oli ka teine saabumine Haiitile.

"Kogu maa oli käärimas ja segaduses, seal valitses hirm ja vihkamine," kirjutas kroonik. "Indiaanlased relvastusid kristlaste vastu, olles selleks sunnitud rõhumise, vägivalla ja röövimiste tõttu hispaanlaste poolt."

Vibude ja odadega astusid indiaanlased vastu raudrüüs, muskettide ja bombardidega relvastatud valgetele. Asunikele appi saabunud Kolumbus surus vastuhaku julmalt maha.

"Toimus metsik indiaanlaste tapmine," jätkas kroonik, "ja terved piirkonnad jäid inimtühjaks.

Nii tehti sellepärast, et indiaanlased olid kogunud kõik oma jõud nende julmade ja metsikute inimeste väljatõrjumiseks oma maalt. Nad nägid, et ilma vähimagi põhjuseta, ilma mingi väljakutseta nende poolt jäetakse nad ilma kodust, maast, vabadusest, naistest ja lastest, hävitatakse neid päevast-päeva julmalt ja ebainimlikult.

Seejuures saavutasid kristlased kergesti oma eesmärgi, sest nad tungisid hobustega indiaanlastele peale, pistsid neid odadega läbi, raiusid inimesi mõõkadega pooleks, ässitasid neile kallale koeri, neid põletati elusalt ja piinati mitmesugusel muul viisil halastamatult ja jumalakartmatult."

Kolumbuse julmusest lugedes tunned imestust. Kõrge intellekt ja põlgus inimelu vastu elasid temas koos. Mõistus eraldas ta teistest, põlgus aga ühendas nendega. Kadestajad ja kõik, keda ta oli solvanud, saatsid Kolumbuse peale Uuest Maailmast ühe kaebuse teise järel. Admiral pöördus tagasi Hispaaniasse. Eneseõigustamise alandav protseduur kestis kaua.

Kolmandaks reisiks sai Kolumbus ainult kuus laeva. Kuuldused ülestõusudest, veristest kokkupõrgetest pärismaalastega ja lakkamatutest haigustest olid jõudnud juba Hispaaniasse. Ekspeditsiooniks ei õnnestunud vabatahtlikke värvata. Kolumbus tegi ettepaneku asustada uued maad kriminaalkurjategijatega. Võtnud neile lisaks pardale veel mõnisada sõdurit, alustas Kolumbus uuesti sõitu ookeani taha.

Esimesed teated saabumisel ei olnud rõõmustavad. Vaen ja verised arveteõiendused kolonistide vahel kestsid edasi.

Samal ajal kasvas õukonnas rahulolematus Kolumbusega. Kuningas ja kuninganna leidsid, et kolooniad annavad liiga vähe tulu. Ookeani tagant tulevad kaebused süüdistasid visalt Kolumbust soovis Lääne-Indiat Hispaaniast lahutada.

Kuningas Ferdinand jäi seda uskuma. 1500. asta augustis saabus Hispaaniast Haiitile aadlik ebatavalise ametinimega - kohtunik-haldur.

Kirjas, mille ta kaasa tõi, käskisid kuningas ja kuninganna Kolumbusel pidada end temale alluvaks. Meretaguste maade viitsekuninga nime, mis Kolumbusele hiljuti oli antud, kirjas enam ei tarvitatud. See oli ebasoosing. Veelgi enam - põlu alla sattumine.

Kohtunik-haldur käskis Kolumbuse ahelatesse panna. Koos temaga pandi trellide taha ta kaks venda. Kõik kolm otsustati viia Hispaaniasse ning anda kohtu alla. Neid koheldi kui reetmises süüdiolevaid riiklikke kurjategijaid.

"Mind pandi raudu," ütles Kolumbus, "kannan raudu seni, kuni kuningad käsivad nad maha võtta. Need ahelad säilitan ma oma teenete mälestuseks."

Laev, millel Kolumbus tagasi toodi, saabus Cadizisse. Vangid talutati ahelais läbi linna. Valmistuti kohtuks.

Meelepahalaine veeres üle kogu Hispaania. Räägitakse, et kui haige ja vananenud meremees trooni ette astus, ei saanud isegi silmakirjalik Isabella pisaraid tagasi hoida. Ajaloolased armastavad kirjutada kuningate pisaraist.

Laimatud admiral ei nõudnud kättemaksu. Õigeks mõistetuna palus ta end uuesti ookeanile lubada. Ta otsustas selles hulljulges ürituses veel kord õnne katsuda - leida Lääne-India maade vahel läbipääs, mis viiks tõelisesse Aasiasse. Selle leidnud ja läbinud, tahtis ta Hispaaniasse tagasi tulla idast, olles sooritanud ümbermaailmareisi.

Meresõitja käis kuuekümne kuuendat eluaastat.

Kõigest, mis Kolumbusele tema elu jooksul osaks langes, oli see neljas ekspeditsioon kõige rängem.

9. mail 1502 läks Kolumbus nelja laevaga ookeanile. Tema kajutis lauasahtlis oli kuninga instruktsioon. See piiras Kolumbuse kui admirali õigusi ja keelas tal Haiitil maale minna.

29. juunil, pärast rahulikku ja õnnestunud purjetamist jõudsid laevad Lääne-Indiasse. Soovides meestele puhkust anda ja ühte karavelli parandada, jäi admiral Haiiti pealinna lähedal ankrusse.

Saatus aga on kapriisne. Tema tahtel kogunes just samal ajal reidile kullalastiga Hispaaniasse minev eskaader. Eskaadri laevadel pöördusid kodumaale tagasi Kolumbuse rikastunud vaenlased.

Oli tuuline ja selge päev. Taevas polnud ainsatki pilvesagarat. Kolumbuse terav silm aga märkas kõrguses kiiresti kihutavaid läbipaistvaid pilvekesi.

"Orkaan on tulemas," ütles Kolumbus.

Ta saatis paadi eskaadri juurde kapteneid hoiatama. Paat aeti mõnituste saatel tagasi. Eskaader hiivas ankrud.

Orkaan saabus öösel. Erakordselt tugev torm pühkis eskaadri meeletu jõuga laiali. Üksteise järel heitis ta laevad kaldale. Koos kullaga läksid põhja ka Kolumbuse vaenlased.

Oodanud tormi lõpuni, suundus admiral Ameerika rannikule. Väina otsinguil kurseerisid tema laevad kaua aega. Oli sügis, tormide aeg. Peaaegu kolm kuud ründasid orkaanid laevu. Karavellide purjed muutusid räbalaiks. Parda plangutus hakkas vett läbi laskma. Peaaegu kõik ankrud olid kaotatud.

Laevade põhja uuristasid laevaoherdid, nii et poordid meenutasid meekärgi. Kolumbus oli sunnitud kaks kõige viletsamat laeva maha jätma.

Kui oli jõutud Jamaikani, nägid hispaanlased, et edasi sõita on võimatu. Kinnitanud kaks ülejäänud laeva teineteisega parras parda külge, viis Kolumbus need ühes vaikses abajas madalale. Abipalvega saatis ta ustava ohvitseri Haiitile. Ohvitser Diego Mendez õigustas usaldust. Indiaanlastest sõudjatega pärismaalaste piroogis läbis ta nelja päevaga 200 kilomeetrit ja viis Kolumbuse kirja kubernerile.

Kuberner ei sallinud Kolumbust. Lugenud kirja läbi, otsustas ta venitada. Tal kulus terve aasta, et maadeuurijatele kaks laeva appi saata.

12. septembril 1504 väljus Haiitil olevast sadamast karavell. Christoph Kolumbus pöördus sellel Hispaaniasse tagasi.

Ka see, Kolumbuse viimne reis osutus raskeks. Mitu nädalat möllas ookeanil torm. Karavell kaotas ühe masti ja osa purjesid. Kitsas ja madalas kajutis, mis sai ainult illuminaatorist tuhmi valgust, lamas kois rauk. Kolumbus peaaegu ei tõusnudki enam, ta nägemine oli vilets ja teda piinas reuma.

7. novembril läks kuulus meresõitja Hispaanias maale. Ta viimased eluaastad möödusid viletsuses.

Kolumbus suri 20. mail 1506 Valladolidi linnas.

Isegi Kolumbuse põrmul seisid ees reisid üle ookeani. Algul viidi Kolumbuse surnukeha Haiitile, 350 aastat hiljem aga reisis ta tagasi. Genovalase põrm on nüüd Sevillas.

Kolumbuse saatus paneb tõsiselt mõtlema. Ta elus peegeldus epohhi vaprus, julmus ja ennastsalgav ettevõtlikkus.

Suure genovalase saatuses üllatab meid ustavus kord valitud eesmärgile.