ATLANDI OOKEAN - SEAL LÕPEB MAAILM
Kunagi peeti Atlandi ookeani kohaks, kus maailm lõpeb. "Seal toetub veele läbipaistev taevakumm ja sünnib Pimedus ja Õudus. Ei ole tagasiteed elusolendile, kes söandab sõita neisse vetesse," rääkisid muistsed inimesed. Ja siiski söandasid nad sõita. Vahemere suurima sadama Kartaago elanikud, osavate foiniiklastest lootside järglased, olid suurepärased meresõitjad. Kivisse raiutud kiri on säilitanud meile teateid ühe sellise sõidu kohta. Raidkirjas räägitakse, et viis sajandit enne meie ajaarvamist saatsid kartaagolased oma väepealiku Hanno Aafrika läänerannikule linnu rajama. Kuuekümnest galeerist koosnev laevastik, igaühes viiskümmend sõudjat, pardal sõdurid ja ümberasujad, lahkus Kartaagost ning läks Gibraltari väina kaudu Atlandi ookeani. Teinud peatusi linnade ehitamiseks, liikus laevastik piki Aafrika rannikut lõunasse ja jõudis peaaegu Ginea lahte. Kartaago laevad olid purjede ja aerude abil läbinud umbes 4500 kilomeetrit. Teel kohtasid nad metsikuid nahkadesse rõivastatud inimesi, nägid mägesid, salusid mitmesuguse värvusega lõhnavatest puudest. Laevad möödusid stepitulekahjudes lõõskavaist rannikuist ja gorilladega asustatud saartest. Marmortahvlil kirja pandud sõitu nimetasid Hanno uhked kaaskodanikud sõiduks ümber maailma. See oli reis tundmatuse piiri taha. |