ANKRUGA MEES
Olivia Saar

Merel ükskord ma sõidan,

kauged kaldad on ees,

seisan kaptenisillal,

olen ankruga mees.

Päike piilub mu ankrut,

nägu nalja tal täis,

ankrut kullane kuugi

vargsi vaatamas käis.

Vaalad vaatavad merest,

ise pööravad päid -

nende pilgud mu ankrul

pikalt pidama jäid.

Torris tormitaat tuli,

valas viha ja kees,

nägi mind - kraps kraapsu

tegi kuldmärgi ees!

Jälle meri on lahke.

Küllap nüüd sa siis tead,

miks ankruga mütsi

merel mees kandma peab.