Valgustuse lugu
Kindlasti oled kuulnud lugu mitte just väga arukatest kilplastest, kes oma akendeta majja tahtsid kotiga valgust tuua. See neil muidugi ei õnnestunud. Tegelikult on aga inimesed kogu aeg püüdnud valgust taltsutada. Esimene "kinnipüütud päike" oli lõke. See oli siis nii lambi, ahju kui ka pliidi eest. Lõke andis valgust ja soojust ning selle peal sai süüa teha. Esimene lamp - lame kivi, mille lohukeses põletati rasva, on pärit kiviajast. See on aastatuhandeid inimeste kodusid valgustanud õlilampide "isa". Õlilamp nägi välja nagu kastekann vanaema serviisist. Niisugusesse anumasse valati õli ja pisteti sinna nöörijupp. Nööri ots ulatus kannu tilast välja ning see pandigi põlema. Sellist nööri nimetati tahiks. Hiljem tekkis inimestel mõte lasta rasv tahi ümber kõvaks hanguda. Nii tekkis küünal, mis hakkas välja vahetama nii õlilampe kui rüütlilossides kasutatud tõrvikuid. Tõrvik oli lihtsalt tõrva sisse pistetud puuront. Küünalde ilmudes tekkisid lossisaalidesse lühtrid, kuhu pandi korraga põlema palju küünlaid. Niiskes kivilossis võis sadade küünalde põlemise soojusest tekkida mõnikord tihe udu, nii et majarahvas üksteist vaevalt näha võis. Kui aga küünal laterna sisse pista, siis võib seda kaasas kanda nagu taskulampi. Laternale võlgneme tänu ka tänavavalgustuse eest. Kuna tuul ei saanud leeki laternas ära puhuda, sai laternaid ka tänavale riputada. Maailma esimene linn, mis endale tänavavalgustuse sai, oli Prantsusmaa pealinn Pariis. Linnakodanikud olid sellest leiutisest nii vaimustatud, et hakkasid oma kuninga valitsusaega hiilgavaks ajaks kutsuma. Veidi hiljem, kuid siiski oma kolmsada aastat tagasi, riputati laternad üles Inglismaa pealinna Londonisse. Vanu tänavalaternaid võib näha ka Tallinna vanalinnas. Thomas Alva Edison tegi tuhandeid katseid ja 21. okt. 1879. aastal süttis hõõgniidiga valgusallikas, mis andis tolle aja kohta uskumatult heledat valgust ja põles ühtejärge 40 tundi. Igapäevane elektrilamp oli suur ime. Nii olemegi jõudnud aega, kus ainsa vajutamisega süttib lambis valgus. |