REBASE-ISAND JÄLLE HÄDAS Mis sa arvad, mis Jänese-isand tegi, kui oli Reinu ilusa kasuka ää kõrvetand? Arvad, et puges kuhugi põesa alla ja akkas sellepärast mossitama, et Rein oli põleva einatuustaka alt ikkegi minema pääsend? Mitte sinnepoolegi! Pungsilm lusti täis nigu ennegi. Muudku lippab ringi ja aub plaani, mida Reinuga edespidi ette võtta. Muretses siis paraja portsu punast pipart ja segas seda sea- ja lambarasvaga. Kui salv valmis, võttis ja võidis seda pikale nartsuribale. Pistis selle nartsu siis oma pauna, kahmas konkskepi kätte ja akkas astuma sinnekanti, kus Reinu eluase. Nääb, Vader õue peal sirakil maas ja muudku aga lakub aavu. Niipea kui Jänese-isand Reinu märkab, kukub kisama: "Siirum-viirum! Siirum-viirum! Võided vinnidele! Salvid põletuste ja villide vasta! Siirum-viirum!" Karjub nii, et ääl kähe. Karjudes oiab veel koonu taeva poole, justku põleks Rebase-isandast ligiduses lõhnagi, ja muudku aga vihub edesi. Rebase-isand õikab küll takka järele, et Pungsilm kinni peaks, aga ei Pungsilmal ole aega raisata. Rebase-isand õikab veel korra. Nüid viimaks jääb Jänese-isand toppama ja Reinule õige karmi näuga otsa vahtima. "Misasja sa must tahad?" pärib. "Tee kähku ja ütle, mis sul öölda! Põle mul aega siin suga pikalt mökutada!" Rein pärib, miks Jänese-isand nii kole kuri. "Eks sa ise tea, misasja sa mu einaga tegid. Kas oli jutt, et pidid selle varju alla tassima?" "Püha taevas!" ei jõua Rebase-isand ää imestada. "Kas sa siis ei ommetigi ei näind, mis juhtus? Sa ainult vaata, miuke mu turi on! Pealaest sabajupini puha põlend ja kõrbend! Küll tahaks niukest meest näha, kes veel eina tassib, kui siuke kuumus saba all!" Jänese-isand uurib nüid Reinu turja ja teeb õige suured silmad: "Jaa-ah, eks ta ikke üks palav pääv oli küll ja kõrbejäljed kah päris tõeste näha. Mina veel arvasin, et tahtsid jälle mõne kriuka visata, ja mul sai süda täis." "Juhtusin kuulma, et üidsid siin miskist salvist, mis põletusjäljed ää tohterdab. Sellepärast ma sind õikasingi," seletab Rebase-isand. Selle jutu peale teeb Jänese-isand oma pauna lahti ja võtab välla punase pipra salvi. Ütleb veel Rebase-isandale, et andku see eide kätte ja eit õerugu see kohe Vaderi aavade peale. Rebase-isand aarab salvi ja teeb kibekähku kodu poole minekut. Jänese-isand aga iilib talle põesaste varjus järele, et näha ja kuulda, mis nüid tulemas. Eks kuulebki varsti Rebase-isanda kiljatust ja nääb, kuda Vader tarest välla tormab ja jõe poole lidub. Jõeni oli Vaderi tarest rohkem kui pool miili, aga Rein jo kuue-seitsme üppega vees. Rebaserahvas nigu kassidki, muidu kole veekartlik, aga nüid sulistab ja mulistab Rein nii, et jõgi päris vahtus. Jänese-isand iilib ligemale. Kui sinnepaika jõuab, kust Rebase-isandat äste näha, õikab: "Kulla Rebase-isand, mis siis nüid lahti? Kas proovid sedasi õige kala püida, vai mis?" "Jube lugu, Jänese-isand!" õikab Rein. "See sinu sodi, mis sa mulle andsid, põle ju miskit muud kui suisa mürk!" Nüid lööb Jänese-isand oma pauna kähku lahti ja pistab nina sinne sisse. "Ega`s ma sulle ommetegi kogemata vale rohtu and? Jessas! No mudugist, olengi sulle siirum-viirum salvi asemel oopistükkis pundar-pandari plaastert and! Einoh, eks ma akkan vist jo peast segi minema, mis muud!" Asi Reinule sedamoodi ää seletatud, kaub Jänese-isand põesa taha ja kukub kõkutama. Kõkutab nii, et põle änam aru ega otsa. Oleks Rein näind, kuda Jänese-isand seal maas vähkres, oleks ta kindlaste arvand: nüid põle muud lahti, kui et Jänese-isand on endale ka seda pundar-pandari plaastert peale pand. Aga ega Rebase-isanda ädad sellega veel lõppend. Oma villidest ja aavadest sai küll viimaks jagu ja akkas jälle igapäävaseid asjatoimetusi õiendama nigu üks õige metsaelanik kunagi, aga ükspäe juhtus jälle nisuke lugu, et kõnnib teine jõekaldal ja kuuleb ligiduses ägedat kõpsimist. Teeb otsuse, et lääb õige ja uurib järgi, kes vai mis. Eks nääbki: va Pungsilm seal jõekaldas särgivääl, varrukad ülesse kääritud ja muudku aga toksib ja koksib naelu puusse. Rebase-isand pärima: "Mis imeasja sa, Jänese-isand, siin kõpsutad?" "Paati teen, Rebase-isand, paati," kostab Pungsilm. "Ja misasja sa selle paadiga siis peale akkad?" "Eks ikke kala püidma. Sellega ju ea võrku vette visata." Rebase-isand laseb silmal ringi käia, nääb: kõik kohad puid ja laudu täis. Mõtleb: ei tema küll ühe tühja paadikese pärast siukest vaeva nägema akka. Viskab jõekaldale sirakile, peletab kärbseid ja sääska ja uurib ajaviiteks, kuda Jänese-isand oma alust kokku klopsib. Ega tal liiast kaua tulndki oodata, sest ehk küll pealtnäha kõhn ja kleenuke, oli Jänese-isand ommetegi õige osava käega sell. Saigi varsti oma paadi valmis, lükkas selle kaldast lahti, kargas sisse ja sõudis päris jõe keskpaika. Natukese aa järel tuleb tagasi, pikk nööritäis kalu kaasas. See pilt paneb Rebase-isanda suu vett jooksma. Leiab, et ei jää ikke vist muud üle, kui peab endale ka ühe siukse aluse kokku klopsima. Pärib Jänese kääst, kas savist paat ka asja ää aab. Jänese-isand vastab, et mõne teise persooni jauks võib ehk savist paat küllalt ea olla, aga tema isiklikult sellest küll lugu ei pea. Ei jägu Rebase-isandal oskamist ega kannatust puust paati teha ja nii ta siis arutab endamisi: näitan õige sellele Pungsilmale, et leidub teisigi persoonisi, kes ühtteist niisama äste jagavad kui mõni ninatargast asjamees. Kukubki kibekähku oma paati vihtuma, plötserdab selle savist kokku ja paneb päikse kätte kuivama. Kui paat kuiv ja kombes, seab selle nina vette, kargab sisse ja akkab kaldast eemale tüürima. Ei jõua veel kuigi kaugele, kui alus akkab vees lagunema, lääb põhja ja viib Rebase-isanda endaga kaasa. Kulus tükk aega, kui ta viimaks jälle kuivale maale sai. Aga paatidest ei taht Rein änam kuuldagi - ei teind ta neid änam savist ega puust. |