KUUSK
Oskar Luts

1. Antsukest kutsutaksse õue.

Jõuluöö. Antsuke puhkab voodikeses ja näeb uneski asjakesi, mis ta jõulupuu juures kingituseks saanud. Seal ärkab ta korraga tasase muusika peale üles ja hõõrub uniseid silmi sinakal valgusel, milles ta voodi näis hõljuvat. Siis arvab ta kellegi hüüet kuulvat. "Tule, laps!" kutsub teda keegi.

Antsuke tõuseb istukile ja kuulatab. Kes kutsub teda nüüd, öösi? Ja kuhu kutsutakse teda? Aga uuesti kostab sama hääl ta lähedalt, nagu seisaks hüüdja jõulupuu taga varjul, mis voodikese kõrval kuupaistel hiilgab. Antsuke tuleb voodist ja käib naeratades ümber kuuse: vahest on seal keegi ta omastest ennast ära peitnud ja teeb temaga nalja. Aga imelik! Kuuse juures ei ole kedagi. Ainult jõulupuu ehted kõrisevad tasa, kui Antsuke kuuse külge puutub. Ukse poolt aga hüüab jälle keegi: "Tule, laps! Tule, laps!" Poisike läheb. Ühes temaga hõljub imelik valgus ja on nagu teejuhiks, kuhu minna. Uksed avanevad iseenesest vähemagi hääleta. Antsuke on lävel ja vaatab kartlikult välja. Õues tuiskab. Lumekübemed mängivad seal väsimata oma ringmängu. "Tule, laps!" Tule, laps!" kostub endine hääl.

"Kuhu siis?" mõtleb Antsuke. Külm on ju." Ometi ei jõua ta imelikule kutsele vastu panna; ta astub lumistunuid trepiastmeid mööda alla ja imestub, et tal ple sugugi külm. Paljaste jalgade all krudiseb lumi, kuid tundub, nagu käiks ta pehmel soojal murul.

2. Antsuke kingib võõrale lapsele oma särgi.

Majakese kõrvale, väikesesse aeda läheb teekond. Aia nurgas silmab Antsuke tumedat kogu. Lähemale minnes leiab ta, et see on naisterahvas, kes hoiab pool - alasti last süles ja püüab väetikest oma hingeõhuga soojendada.

"Ära nuta, ära nuta!" ütleb ema lapsele. "Vaata, sealt tuleb ka laps, kes poolalasti."
"Mispärast olete nii siin?" küsib Antsuke rüümsalt. "Siin on külm."
"Meil ei ole mujale minna, Antsuke," vastab lapse ema.
"Kas teil siis kodu ei ole?"
"Ei, meil ei ole kodu."
"Temal on ju külm," ütleb Antsuke lapsele näidates; vütab siis oma ainsa katte, särgikese, seljast ja ulatab vüürastele.
"Aga sa ise?" küsib ema lapsele särgikest ümber mässides.
"Mul on kodu," vastab Antsuke ja tunneb, et tal särgita on veel soojem kui enne. Lapsuke ema süles on sooja saanud ja hakkab rõõmsalt häälitsema. "Kuuled, Antsuke," ütleb ema, "ta tänab sind." Ja Antsukesel on võõra sõnadest ja lapse häälitsemisest lõpmata hea meel. Isegi kingitused ununevad ja soe voodike ja omaksed ja . . . Kõik, kõik unustab rõõmus andja.

"Oodake, ma toon teile maiusasju jõulupuu küljest," ütleb ta ja jookseb kambrisse.

"Kas teil ka jõulupuu oli?" küsib ta tagasi tulles.

"Ei, meil ei olnud jõulupuud," vastab lapsukese ema.

"Me oleme siin võõrad, koduta, kust peaksime jõulupuu saama? Õhtu saatsime külmas laudas mööda. Mu lapsuke magas sõimes, karedatel heintel."

"Teil ei olnud jõulupuud? Teil ei olnud jõulupuud?" kordab Antsuke. Ta ei suuda aru saada, kuidas võib olla jõulusid jõulupuuta. "Oodake," ütleb ta jälle, "ma toon teile jõulupuu."

3. Jõuluõhtu pühitsemine jõululapse juures.

Antsuke jookseb uuesti kambrisse, toob väikese jõulupuu aeda ja paneb võõraste jalgade ette lumme. Ta ei jõua küllalt imestuda imeliku valguse üle, mis ta ümber hõljub ja teda nagu näib kandvat. Aga siis tuleb mure. Nad istuvad küll kuusekese juures, vaatavad, kuidas nõrgad jõuluehetega koormatud oksakesed tuule käes värisevad, aga jõulupuu on pime. Kuidas saab siin küünlaid põlema süüdata, kui tuul tule ära puhub?

Seal naeratab laps ema süles ja sirutab käekesed välja. Kohe läheb kuusk valgeks. Okste küljes hiilgavad säravad taevatähed. Imelik valgus, mis Antsukesega ühes käis, laotab end nende üle välja, tuul vaikib, lumekübemed muutuvad hõbedaseks, liuglevad aeglaselt alla, kuuske särava korraga kattes. Lapse pea ümber hiilgab imelik ring nagu päikesekiirtest punutud pärg. Kui Antsuke silmad üles tõstab, näeb ta üleval lõpmatuse meres ingleid lehvivat. Kostub tänulaul sellele, kes maalma tuli kurbi trööstima. Kaua, kaua tahaks Antsuke lapsukese juures istuda ja laulu kuulda.

Aga hommik läheneb. Tähed kuuse küljes muutuvad kahvatuks, imelik valgus kaob, laul jääb aegamööda tasasemaks ja kostub, nagu kannaks pehme tuuleõhk teda kusagilt lõpmata kaugelt. Ema ja laps kaovad tähtede säraga nagu ilus unenägu. Varsti ei näe Antsuke enam muud kui lapsukese ilusaid silmi ja päikesekiirtest punutud pärga. Nagu läbi udu sirutavad kellegi pisikesed käed õnnistades Antsukese poole. Antsuke laskub ja palvetab oma lihtsat hommikupalvet, mis ema talle õpetanud.

Kaua ta on nii põlvitanud, seda ei tea Antsuke, aga kui ta silmad lahti teeb, on jälle lumi ja tuisk tema ümber. Jõulupuu on kustunud, ehted kõrisevad abitult tuule käes nagu paludes, et neid varju viidaks. Siis hüüab keegi: "Tule, laps!" Antsuke võtab kuuse, läheb kambrisse ja poeb asemele.

4. Jõululapse tänu.

"Kus su särgike on?" küsib ema Antsukeselt hommikul.
"Särgi andsin sellele poisikesele . . ." Antsuke hakkas emale imelikku unenägu jutustama, jääb aga korraga vait ja vaatab mõttes jõulupuule. Oli see siis tõesti ainult unenägu? Ta paneb kähku riidesse ja tõttab aeda. Aias pole aga ühtegi jälge ega tunnust, et seal öösi keegi käinud, ainult tuul keerutab lumehelbeid vihisedes ringi ja ehitab hangi.

Kuid seal! Mis näeb Antsuke? Aia nurgas kasvab väike kuusk, mida seal enne keegi ei ole näinud. Õigus, sel kohal istus ta öösi lapsukesega ja emaga.

Igal jõuluööl hakkab pisike kuuseke aianurgas särama ja käharatel okstel hiilgavad taevatähed. Kui siis Antsuke kuuse juurde maha istub ja üles vaatab, näeb ta seal, lõpmatuses valgusemeres, ingleid lehvivat, ühtlasi kostub tänulaul sellele, kes maailma tuli, et kurbi südameid trööstida. Ja kui hommik läheneb, kui tähed kuuseokstel tumenevad ja imelik valgus kahvatub, siis ilmuvad kaks ilusat lapsesilma päikesekiirtest punutud pärjas ja kellegi pisikesed käed sirutavad õnnistades Antsukese poole.

MÕTLEMISEKS.
Mis on selles lookeses unenäolist ja muinasjutulist, mida tõeliselt ei või olla? Mis on selles muinasjutus samuti kui Jeesuse sündimisloos? Kust Antsuke oli Jeesuse sündimisest kuulnud? Millest see võis tulla, et Antsuke nägi und jõulupuust, jõulukingitustest ja jõululapsest? Kuhu jäi Antsukese särgike? See jõuluöö unenägu muidugi ei kordunud. Aga mis kordus uuesti järgmisel jõulupühal? Mis jäi Antsukesel oma unenäost sügavalt meelde?

Johannes Käis "Esimesed Vaod", J. Ratassep’a trükikoda Tallinnas, Lai tn. 43.