PÄÄSTKE, HIIDLAINE! "Tähelepanu! Kahe tunni pärast jõuab meie linna hiidlaine. Kõigil lahkuda majadest ja minna linnatagustele küngastele!" Niisuguseid kurjaendelisi hoiatusi jagab raadio igal aastal. Muidugi meie rahulikest kodurandadest üpris kaugel - Vaikse ookeani kallastel. Esmalt hakkab kaugusest paistma lainehiiglase vahutav hari. Lennuki kiirusega läheneb see rannale. Kui ta kohale jõuab, mattub kõik metsikusse möllu. Sadamasillad kistakse pilbasteks. Tuletornid murduvad pooleks. Kalda betoonseinad rebitakse tükkideks. Laevadest, raudteevagunitest, autodest ja majadest jäävad järele vaid vormitud rusuhunnikud. Kui vesi tagasi valgub, haarab ta purustatu kaasa. Nagu äsjast hävitustööd häbenedes püüavad lained selle jälgi merre uputada. Hiidlaine tekitab veealune maavärin. Ulgumerel liigub selline laine lamedate ohutute ringidena, mida ükski laev ei märka. Ranna lähedal pidurdab madal merepõhi laine sööstu. Ja laine tõusebki kümnekorruselise maja kõrguseks. Veelgi suuremaid laineid sünnitavad kitsastesse lahtedesse langevad varingud. 14 aastat tagasi varises Ameerikas madalasse merelahte terve mäekülg. Laht oleks nagu keema läinud! Määratud lainerullid sööstsid edasi - tagasi ning purustasid lahes seisnud kalalaevade ankruketid, nagu oleksid need haprad ämblikuniidid. Märatsev vesi haaras laevad kaasa ning hetk hiljem olid nad juba õhus. Hirmunud meremehed märkasid, kuidas nende all vilksatasid kaljud ja põliste puude ladvad. Hetk hiljem oli kitsas poolsaar ületatud ja laevad laksatasid rahulikku merre. Ühel laeval läks laskumine õnnelikult ja inimesed pääsesid. Samal ajal aga jätkasid lained lahes hävitustööd. Otsekui vikatiga niitsid nad maha mäenõlva katnud tiheda metsa. Sellest ei jäänud järele kändugi. Isegi muld uhuti minema. Enam kui poole kilomeetri kõrguseni merepinnast jäid maha paljad kaljud. See tähendab, et laine pidi käima peaaegu kolme Tallinna televisioonimasti kõrguselt! Teist nii suurt lainet ei ole inimesed kunagi varem ega hiljem näinud. |