Veetallaja

Varblasest suurem (pikkus 16 cm) lihijalgne keskmise pikkusega nokaga kurvitsaline, keda kohatakse peaaegu eranditult vee ääres, kus ta enamasti ujub. Hundsulestikus emane tumepruunikashalli ülapoolega, pugualal ja külgkaelal lai kastanpruun riba. Tema pea on must ja alapool valge. Isalind on tagasihoidlikuma värvusega. Puhkesulestikus ülapool helehall tumeda mustriga, alapool ja kulmutriip valged. Veetallaja häälitsused on tasased: "tlit" ja kuristav "büriit". Levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika tundrates, kust lõuna pool on mõned isoleeritud haudealad. Eestis on lokaalselt läbirändeil mais ja septembris esinev praegusajal väga haruldane haudelind lääneranniku piirkonnas. Pesitseb laugel rannikul või saartel madalaveeliste loikude ja lahesoppide piirkonnas. Tema pesa on varjatud. Haub ja poegi hooldab isalind. Toitub pisikestest selgrootutest, keda nopib madalas vees korkkergelt ujudes veepinnalt ja taimevartelt. Väga inimusaldav lind, kes satub ise juhuslikult saagiks.

Vesimutt

Välimuselt on vesimutt sarnane teiste Eestis elavate karihiirlastega, kuid ületab neid oma suuruse poolest (tüve pikkus 76-87 mm, saba pikkus 60-71 mm, kehakaal ligikaudu 15 g). Karvkate seljal läikivmust või pruunikasmust, mis eristub terava piirjoonega kõhualuse valkjast karvkattest. Iseloomulikuks tunnuseks on käppade külgedel ning varvaste vahel paiknevad jäikade karvade read, mis täidavad ujumisel ujulestade ülesannet.
Sabaalune karvakiil tõstab saba kasutamise efektiivsust tüürina. Vesimutt on levinud kogu
põhjapoolses Palearktises. Eestis esineb kogu territooriumil, kuid on väikesearvuline. Vesimuti elupaigaks on siseveekogud ja nendega piirnevad niisked kaldaalad. Vesimutti kohtab sagedamini veekogudel, mis püsivad talvel jäävabad ja mille kallastel on tihe taimkate. Tema toiduks on peamiselt veeputukad ja nende vastsed, väheharjaussid, konnad ja kullesed, kalamaimud ja kalakudu ning samuti vähid. Poegib aprillist augustini. Pesakonnas 4-14, sagedamini 6-8 poega. Mõningast majanduslikku kahju võib vesimutt tuua kalatiikides kalamarja ja maimude söömisega, kuid kahjulike veeputukate hävitajana
on ta kasulik.

Säga

Meie suurim mageveekala, tuletab väliselt meelde lutsu. Pea on lai ja lame. Ülalõual kaks
pikka, alalõual neli väikest poiset. Tema nahk on kaetud soomuste ja limaga. Keha eesosa on ümarik, sabaosa külgmiselt lamenev. Säga selg on enamasti must ja küljed mustjasrohelised. Pikkus võib ületada 3,5 m ja kaal 300 kg, enamasti vähem kui 1,5 m ja 25 kg. Levinud Kesk-ja Ida-Euroopas, samuti Kaspia ja Musta mere vesikonnas. Ta koeb mais-juunis. Maimud söövad selgrootuid, suuremad sägad on ahned röövkalad. Eestis on säga levinud põhjapiiril ja meil on see kala muutumas haruldaseks. Teda on tabatud vähesel arvul Suur-Emajõest, Narva jõest ja Peipsi järvest. Paar püügijuhtu on teada ka Võrtsjärvest ja ka Pärnu lahest. Eesti sisevetes on säga püük keelatud aasta läbi. Varude säilitamiseks tuleb hoiduda sägavete reostamisest, samuti on seal vastunäidustatud ulatuslikud melioratsioonitööd ja hüdroehitiste rajamine.