Pääsukeste tulek Oli jõudnud meie maale jälle kuldne kevade, lilled tõi ta heinamaale, lehed ehteks metsale. Tulid kaugelt pääsukesed üle maa ja üle vee. Vaat’sid ringi linnukesed – tuttav paik neil oli see. Tuttav kaasik, tuttav oja, mäed ja põllud tuttavad; sääl on aed ja väike maja, lapsed kooli ruttavad. “Tere, lapsed, kallikesed, külla teile tulime,” sädistasid pääsukesed tervituseks lastele. Ja siis Minnid, Mannid, Jütsid rõõmustades hõiskasid, poisid tervituseks mütsid siniõhku paiskasid. Hüüdsid: “Piiri-pääsukene, meie armas kevadlind, hää, et tulid, kallikene, ammu ootasime sind! Tule, punu pesakene meie maja aknale. Kulla-kallis pääsukene, tervitused sinule!” Pääsukesed nobedasti kohe tööle asusid, tegid pesa käbedasti, savi selleks kogusid. Kogu päeva kevadise siia-sinna lendasid, keset päikse helenduse siuhti-säuhti rändasid. Lastel – Jütsil, Mannil, Ennul – rõõmsast meelest paisus rind, kui neil tervitusi lennul saatis pääsu – kevadlind… J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tallinn 1967