Sügise nad pikas reas

vaatavad ja vaikivad.

Ise kurvad, ise mures

traadist õrrel istuvad.

Tuul on vilu, taevas tume,

maa nüüd must ja murelik -

üle metsa, üle mere

tee ees tundmata ja pikk.

Põhjast lõuna kulgeb rada

igivana linnutee.

Lõunast põhja kutsub aga

pesapaik ja kevade.