KULLID JA KAKUD

Mõnda lindu kutsutakse röövlinnuks. Niimoodi öeldakse kullide ja kakkude kohta. Nemad ei söö taimeseemneid ega juurikaid. Nendele on tarvis ainult liha. Toiduks kõlbavad väiksemad linnud ja hiired ja maod. Kõigil kullidel on võimas nokk ja teravad küünised ja enamasti lendavad nad kiiresti, et saagile järele jõuda. Varem arvas inimene, et kullid murravad maha kõik, mis aga kätte saavad. Nüüd saame küll aru, et kui poleks kulle, siis kubiseksid kõik köhad hiirtest. Hiired sööksid meie eest aga palju toitu ära. Nii et kullid on meile hoopis vajalikud linnud. Rahvas kutsub tavaliselt neid linde, kes päeval jahti peavad, kõiki ühteviisi kullideks. Kuigi neid on palju erinevaid liike, öösel aga lendavad ringi öökullid ja kakud. Nendel on suured silmad.

 Nad näevad pimedas hästi ja oskavad nii vaikselt lennata, et tiibade sahinat pole kuuldagi. See-eest on aga kuulda, kuidas nad öösel huikavad. Nende hääl ajab natuke hirmu peale. Kuid just niisugune on nende laul. Valges näeb öökulle harva. Mõnikord istuvad vanas aias õunapuu oksal naljakad sule tombud, kes naksutavad nokka ja pööritavad silmi. Need võivad olla kodukaku pojad, kes ootavad vanalindudelt toitu. Vaata nad ära ja mine siis eemale. Nii nagu ikka tuleb teha linnupoegade ja -pesadega. Vaatamine on ainus asi, mis linnule liiga ei tee. Sa võid küll tahta mõne linnupojaga mängida ja teda endale jätta, aga temale lõpeks see lugu ikka halvasti.

NAHKHIIRED

Soojadel õhtutel lendavad mitut liiki nahkhiired nagu varjud ringi kas õue peal või pargis või vana tiigi köhal. Lähedalt on neid vähesed näinud. Aga võiks uurida vanu, seest õõnsaid puid ja käia koobastes ja lossivaremetes. Seal nad elavad. Ripuvad kobaras laes ja magavad, pea alaspidi. Aga öösel lendavad ringi ja püüavad putukaid. Kuna öösel linnud magavad, siis teevad nahkhiired ka nende töö ära. Seepärast on nad inimesele väga kasulikud loomad. Kuigi inimesed natuke neid kardavad. Nagu igasuguseid olevusi, kes öösel ringi liiguvad. Nahkhiirtel ei ole tiibu nagu lindudel.

 Neil on pikkade eesjalgade ja lühikeste tagajalgade vahel lai õhuke nahk ja selle abil nad ringi lendavadki. Kui nahkhiir kätte võtta, ajab ta oma teravate hammastega suu lahti, justkui tahaks häält teha. Tegelikult ta teebki häält, ja lendamise ajal teeb ka. Aga hääl on nii peenike, et meie seda ei kuule. Nahkhiir on nagu pisike raadiojaam. Ta piiksub oma hääle välja, hääl põrkab vastu nahkhiire lennuteele jäävaid asju ja jõuab nahkhiire suurtesse kõrvadesse tagasi. Niimoodi ta kuulmisega pimedas näebki. Emanahkhiir sünnitab korraga üheainsa pisikese poja, see hoiab ennast tema kõhukarvades kinni ja lendab niimoodi koos emaga ringi. Sealsamas saab ta ka emapiimast kõhu täis nagu kõik teisedki imetajate lapsed.