Kordamine Kiigun kõrgel haljal oksal Kersti Merilaas Kiigun kõrgel haljal oksal, Tuulekene, puhu tasem, kaunil nõtkel kasepuul, haprad oksad on ju kasel. kaselatva kõigutades kägu, ettevaatlik mees, hullab, mängib kevadtuul. hoiatab ju metsa sees:   "Kukud, kukud!" Mina vastu: "Ei kuku, ei kuku!" Vint põõsast: "Eks näis!" Vana paju Oskar Luts "Ütle, vanaisa," küsin, "kui vana on see paju?" "Ah see paju?" vaatab vanaisa puu tihedasse oksastikku. "See on juba kaunis vana puukene, aga ometi pisut noorem kui mina. Kui ma siinsamas Oastil olin alles noor sulane, siis torkasin siia ühel kevadõhtul, nii jüripäeva paiku, ühe pajukepi. See kepp hakkas kasvama, ja nüüd näete isegi, mis tast on saanud." "Oi!" hüüame ühest suust, "see siis ongi seesama kepp?" "Ja, see on seesama kepp." Tipime ümber paju ja vaatleme igast küljest tugevat, krobelise tüvega puud, mis kord on olnud ainult lihtne kepp. Me otsekui näeksime oma paju esimest korda, olgugi et temast kümneid kordi päevas mööda jookseme.   Lisa teine täht, kui on vaja. Meie õues kas...vas kas...k. Kas... ronis kase oksale. Ta tah...tis min...a lin...du püüdma. Kal...mer võttis pal...i ja vis...kas sellega kas...i. See hüp...as alla ja lip...sas kuuri. Kas... kas... on toas? Ei, ta lip...as lip...sti kuuri uksest sisse.