VÄIKE VIIUL
Paavo Matsin

Hommikune valgus pressis akendest sisse, kumas mööblil ja heljus klaasasjadel. Majas lõi kõik tasakesi kajama ja helisema. Aiarohelusse uppuv maja kuulus viiulimängijale, kuid teda polnud täna koju oodata. Puhkepäevi veetis kuulus muusik tavaliselt linnast eemal, maal. Tema väike viiul lebas magusasti tukkudes kirjutuslaual.

Toas lõhnasid südantpööritavalt roosid. Kui kontsert õnnestus, kingiti ikka palju lilli. Voogav kuldkollane õhk lendles hoogsalt üle õite, lähenes viiulikeeltele ja ennäe! - korraga kostis keldrist pööninguni kaunis heli.

Väike viiul ärkas ja haigutas. Ta sügas poognaotsaga otsaesist ja libistas ennast siis kärmesti põrandale. Paks pärsia vaip silitas tallaaluseid ja sosistas meelitusi. Ent väikest viiulit tõmbas praegu rohkem õue. Värske õhk, uljad rohulibled ja kõik muu ootas teda. Väike viiul avas verandaukse, seisatas hetkeks silmi kissitades, ja astus aeda.

Naabermajas elasid kogukad kontrabassid. Väliselt meenutasid nad väikest viiulit, kuid olid temast mitmeid ja mitmeid kordi suuremad. Arvatavasti sellepärast alati ka parasjagu tähtsust täis.
Kontrabassidki olid täna omapäi jäetud. Nad olid tassinud aiatoolid päikese kätte ja valmistanud hulga võileibu. Kogukate kontrabasside paks kass Emil pikutas kohvilaua kõrval. Iga triip kassi rasvasel kehal tähistas mõnda ärasöödud lindu või muud kordasaadetud pahategu. Kõuts loendaski parajasti vööte kõhul ja mõnules. Kontrabassid rüüpasid kohvi ning väike viiul kuulis, kuidas üks teisele ütles: “Kas sa märkasid kui imetlusväärselt halvasti mängis eile meie naaber viiul?”

“Või et kas märkasin, armas sõber, mu pea valutab veel praegugi sellest jamast.” Natuke aega oli kõik vaikne, kuuldus ainult lürpimist ja matsutamist. Siis sarjati edasi ja nüüd saatis vestlust juba ka kõutsi heakskiitev nurrumine.
“Huvitav, kas see viiul üldse kunagi mõnda mõistlikku häält on teinud,” lausus üks kontrabassidest ja haaras uue võileiva. “Ma mõtlen midagi ilusat, tõelist!”
“Ega vist,” arvas teine ohates ja uuris portselantassi vastu päikesevalgust. Taevas polnud ühtegi pilve.

Nõndamoodi targutasid kontrabassid ikka edasi ja edasi. Väike viiul oli muidugi ülekohtustest süüdistustest puudutatud. Aga te eksite, kui ta jooksis koju ja puhkes nutma. Ei miskit sellist! Ta ju tundis oma naabreid. “Ah et ei midagi tõelist,” sõnas väike viiul mõtlikuna endamisi.

Kontrabassid asusid küpsiste kallale. Hetkel, mil üks tahtis jälle harukordselt targalt ja sügavmõtteliselt väljenduda, kostis heki tagant valjuhäälset linnulaulu. Kõuts Emil kikitas kõrvu. Kummaline vidin valjenes. Tundus, et enam kõvemini ei jõuaks ükski lind siristada. Hääl muutus ent üha pealetükkivamaks. Kontrabassid katkestasid vestluse. Mis sa räägid, kui targad mõtted kipuvad segi minema. Nad vaatasid äraootavalt kõuts Emilile otsa.

Emil venis käppadele ja loivas heki poole. Üks küpsisetükk tahtis hammaste vahelt koukimist. Päike tegi loiuks. Ja üldse... Kuid, kes teab, missugune hõrgutis võis seal lõõritada.

Samal ajal toimus ka kõrvalaias ühtteist. Väike viiul oli käinud ära toas ja tassinud aeda nahkse viiulikasti. Sellest seadis ta üles osava lõksu. Väike viiul teadis täpselt, kust naabrikass armastas tema aeda pugeda.
Juba kostiski krabinat. Kõuts pressis keha läbi hõredama hekialuse ja ... sattus täielikku pimedusse. Viiulikast sulgus, kostis paar kiiret klõpsatust ning kass oligi lõksu kukkunud.
Väike viiul pani kõrva vastu viiulikasti. Seest kuuldus raevunud protestikisa. Ta vangutas pead ja rahustas ennast teadmisega, et kõuts jääb kasti vaid hetkeliseks õpetuseks.

Kontrabassidele oli kätte jõudnud päeva parim aeg. Pikutati ja loeti hommikusi ajalehti. Tüütu lind vaikis. Järsku turtsatas üks kontrabass pahaselt. Ta oli silmanud lehes artiklit, kus kiideti väikest viiulit.
“Ennekuulmatu,” porises kontrabass ja näitas sõnumit kaaslasele.

“Tõesti, täiesti arusaamatu,” tahtis teine vastata, aga ei saanud, sest... taevas müristas. Mürin algas kaugemalt ja liikus lähemale. Hääle järgi tõotas suisa kohutavat sadu. Pilvedki olid vist kohe - kohe tulemas. Veel kord mürises jubedalt. Sekundiga muutus õu tundmatuseni - tassid, toolid, lusikad ja suhkrutükid lebasid hirmsas segaduses murul. Kontrabasse enam näha polnud.

Väike viiul ronis tühjast vihmaveetünnist välja ja viskas plekiribast poogna käest. Ta naeris, sest kauni linnulaulu ja jubeda müra tekitamine oli tal hiilgavalt õnnestunud. Seejärel päästis ta kohkunud kass Emili viiulikastist vabadusse. Hirmust pime kõuts tormas kräunudes kodu poole.

“Lõpp! Maailma lõpp! Päästke end! Kohutav pimedus!” karjus kass tuppa jõudes ja ukseriive kinni rabades. Jahmunud, hetk tagasi tuppa põgenenud kontrabassid noogutasid õuduses. Ka nemad ei saanud enam millestki aru. Alles tüki aja pärast ilmusid aknale kolm ehmunud nägu.

Aga väljas paistis endiselt päike. Silmapiirilgi ei olnud näha ühtegi pilve ning väikest viiulit ootasid kodus järgmise kontserdi noodid.

Nipitiri. Mai, 1996.