SILMAPIIRI JUURDE Lõpuks jõudsid nad künkale, sukad sõnajalgadelt kukkunud kasteveest märjad. Silmapiir sinetas ikka veel kaugel ees. - Tükk päris siledat joont, mis paremal metsasiksakki peitu puges. Aga ta pidi ju siin olema, see silmapiir, mõmises Mõmmiku- Mihkel mõistmatult, murdis ettevaatlikult ühe kastelehe ning kastis keelt selle veepiskuga, mis öö jooksul lehe lohku oli kogunenud. Noh, millal me niimoodi kohale jõuame? hingeldas Siim ja
vudis teistele aina järele. Mis sest, et jalad rohututtidest üle astudes liialt
lühikeseks jäid ja siilipoiss mitu - mitu korda kõhuli matsatas. Künka harjal teiste
kõrval tõmbas ta nüüd hinge ning pühkis taskurätiga okkaotstelt higi maha. Tükk aega ei kostnud puu otsast kippu ega kõppu. Ja metsa alt, kus jalutasid ringi sihvakad heledapäised päikesekiired, ei kostnud ka kippu ega kõppu. Linnudki, kes ennist laulda rõkatasid, olid oma kontserdile vaheaja kuulutanud. Nüüd sekkus vaikusse ainult töökate mesilaste lennusumin, kui nad oma pisitillukeste pangedega heinamaale õiemee järele ruttasid. Aga neid on ju kaks tükki! hüüdis Kuuno ärevalt. Siim ei tahtnud Kuuno sõnu uskuda, aga kui viimane kangekaelselt öeldu juurde jäi, hakkas temagi lõpuks uskuma. Muret tegi ainult üks asi: kuidas ta küll silmapiiri varem oma aia ääres polnud tähele pannud? Niisugune tilluke asi nagu üks joon, ütles selle peale Mihkel, võib küll vahel väga kergesti kahe silma vahele jääda. Nad asusid teele. Siimu koduaia poole, kus silmapiir sinetas. - Tükk päris siledat joont, mis kurakätt metsa siksakki peitu puges. Leiaksime ta ainult üles, sosistas Siim endamisi ning vudis teistele aina järele. Mis sest, et jalad rohututtidest üle astudes liialt lühikeseks jäid ja siilipoiss mitu - mitu korda kõhuli matsatas. Mis sest. Leiaks ta ainult üles Aga mis sina arvad, kas nad leiavad silmapiiri üles? Täheke nr. 5 / 1991 |