RÄNNUTEED Seitsmepenikoormasaapad läksid rändama. Iga sammuga jõudsid nad seitse penikoormat edasi ja astusid peatumata järgmise sammu. Neil ei olnud aega puhata. Mida rohkem maad läbi kõnnid, seda rohkem näed. Seitsmepenikoormasaapad tahtsid palju näha, et kodus ka teistele midagi pajatada oleks. Kindlasti polnud keegi teine nii kaugel käinud. Seitsmepenikoormasaapad kõndisid ilmatu pika maa maha. Kui parema jala saabas äkki sügavasse metsa jõudis, hüüdis ta vasaku jala saapale: "Kas keerame õige ümber? Hakkab juba pimedaks minema." "Lõuna alles käes," vastas vasaku jala saabas, kes keskpäevase päikese käes lõõtsutas. "Aga lähme pealegi tagasi, muidu puhub tuul meie jäljed ära ja me ei oska koju minna." Saapad keerasid ninad ümber ja alustasid tagasiteed. Õhtuks jõudsid nad koju. Trepil kohtasid seitsmepenikoormasaapad kahte kollast kingakest. Need olid nii tillukesed ja tatsusid edasi nii saamatult, et ajasid saabastele vägisi naeru peale. "Kust siis teie, vennikesed, tulete?" küsisid seitsmepenikoormasaapad. "Meie käisime rändamas," kostsid kollased kingad rõõmsalt. "Käisime suure vee ääres. Seal suples üks varblane. Kastsime ennast ka kergelt märjaks. Kas teie nägite varblast?" Seitsmepenikoormasaapad olid mingisuguse suure vee äärde jõudnud küll, aga nemad astusid sellest ühe sammuga üle, ei märganud nad varblast ega valaskala. "Siis ajasime juttu teoga, kes teise kohta kolis. Ta viis oma maja ka kohe kaasa." "Ega ta viimati meie eest põgenenud?" arutasid saapad. "Ei juhtunud tigu kohtama." "Me nägime veel palju huvitavat," seletasid kollased kingad edasi. "Varre otsas olid punased maasikad, meist kõrgemal. Mesilane oli kibuvitsaõie sisse ära eksinud, ei saanud välja ja nuttis. Tuul puhus liivaterasid ühest kohast teise, ta kujundas loodust ümber. Rohukõrred kiikusid... Aga mida teie nägite, te käisite nii kaugel?" "Meie nägime..." alustasid seitsmepenikoormasaapad teineteise poole kõõritades. "Meie nägime... noh, seda suurt vett, millest me juba rääkisime. Astusime veest kohe üle. Siis tuli palju kollast liiva. Astusime üle! Edasi oli roheline võsa. Ikka üle! Siis mets. Metsas oli pime, sealt keerasime tagasi. Ei näinudki midagi erilist." "Meie läheme homme veel kaugemale, " ütlesid kollased kingad. "Läheme varblase lombist edasi, kohe kartulivagudeni välja. Siis õhtul räägime." |