PILLE MUUSEUMIST

Kõige vanem pill muuseumis on üle kolmesaja aasta vana Itaalias tehtud viiul. See näeb välja üsna samasugune kui tänapäevased. Ju siis on viiuli kõlakast ja keelte paigutus nii hästi välja mõeldud, et aastasadu pole olnud tarvis seda täiendada.

Üsna viiuli moodi näeb välja ka hiiukannel. Sedagi mängiti poognaga, kuid pill toetati sülle, mitte lõua alla.

Moldpill on samuti viiuli sugulane. Tema kõlakast on väga lihtsa neljakandilise kujuga. Mängides hoiti moldpilli enda ees laual.

Hoopis naljakad on põispillid. Puust kõlakasti asemel kasutati neil täispuhutud põit.

Kõiki neid pille kutsutakse ka keelpillideks, sest heli tekib neil pinguletõmmatud keelte puudutamisest. Oled sa aga märganud, et just samamoodi töötab klaver? Ainult et seal puudutavad keeli poogna või sõrmede asemel puust haamrikesed. Muuseumis on üks väga naljakas ligi kahesaja-aastane klaver. See on justkui tiibklaver. Kuid kõlakast on tõstetud püsti nagu pianiinol. Seda klaverit kutsutakse kaelkirjak-klaveriks.

Muuseumis on veel üks huvitav liik pille - puhkpillid. Nende nimi tuleneb sellest, et heli tekib pilli sisse puhumisest. Küllap sa oled kuulnud ja näinud torupilli. See tore vanaaegne mänguriist oli peaaegu unustusehõlma vajunud, sest tükk aega polnud keegi uusi pille valmistanud. Paarkümmend aastat tagasi võtsid kaks meistrit kätte ja tegid kakskümmend viis uut torupilli valmis. Need tõid lustakad torupillilood taas rahva hulka. Enamus puhkpillidest on tehtud metallist. Igasugu pasuna variante on väga-väga palju. Kõige huvitavam oli muuseumis postisarv. Sarvedeks hüütakse paljusid pasunaid seetõttu, et õige vanasti tehti neid loomasarvedest. Sealt see vana nimi külge on jäänudki. Postisarvega kutsus postimees külarahva kokku posti jagamisele. Seepärast on see sarvekõverik ka meie postitöötajate märgil ja kaunistab postkastide ning postiautode külgi.

Täheke nr. 3 /1994