PEEGEL
Holger Pukk

Ema käekotis oli mul üpris mõnus elada. Vahel võttis ema mu välja. Siis aitasin tal juukseid korrastada või natuke puudrit nina peale topsutada. Tema lahket ja rõõmsat nägu oli nii hea peegeldada.
Ühel hommikul palus Ira mu ema käest endale. Neil olevat lasteaias ilus uus nukutuba. Ent peeglit selles toas ei olevat. Ja nukud ei saa end kuidagi kammida ega korda teha. Ema lubaski minu Irale.

Nukutoas pani Ira mu väikese kapi peale seisma. Nii olin ma nagu suur tualettpeegel. Ja kõik nukud hakkasid kohe minu ees juukseid siluma ning tutipaelu siduma. Mõnikord tõstis mõni Ira mängukaaslane mu oma näo ette ja vaatas, kas ta nina pole kogemata tahmaseks saanud.
See lasteaiaelu hakkas mulle isegi rohkem meeldima kui ema käekotis olemine. Siin olin ma väga paljudele tarvilik ja igavust polnud üldsegi karta.

Varsti läksid tüdrukud sööma ja siis magama. Kogu maja jäi vaikseks - vaikseks. Korraga hiilis nukutoa juurde Kusti, vaatas ringi ja napsas mu endaga kaasa. Arvasin, et, näe, kus hea poiss, viib ka minu natukeseks puhkama. Aga kus sa sellega! Kusti hakkas oma voodist minuga hoopis päikeselaike teistele silma saatma. Niimoodi ei lasknud ta kedagi magama jääda. Ma libisesin küll paar korda Kusti sõrmede vahelt välja, aga see ei aidanud midagi. Ta tõstis mu jälle üles ja kiusas teisi edasi.

Siis kargas Sass voodist välja ning rabas mind Kusti käest endale. Mõtlesin juba, et Sass viib mu nukutuppa tagasi, aga seda ei juhtunud. Sass hakkas minu ees hoopis koledaid nägusid tegema. Ajas keele suust välja, kiskus huuled viltu, vajutas nina sõrmega lotsi ja … oh, ma ei taha mitte rääkidagi, mis ta kõik tegi. Ja mina pidin kõiki neid rumalaid nägusid näitama!
Peagi kahmas Leo mu oma kätte. Ja kukkus samuti minu ees oma nägu moonutama. Nii ma siis rändasin ühe käest teise kätte. Igaüks tegi oma näoga ikka vastikumaid vigureid.

Viimaks tuli kasvataja tuppa ja päästis mu poiste käest ära. Ma olin nende hirmsate lõustade näitamisest nii väsinud, et rõõmustasin väga kasvataja tuleku üle.
Aga tema küsis kohe kurja häälega: "Kes tõi selle peegli lasteaeda?"

Ma kohkusin. Kasvataja hääl kõlas just nõnda, nagu oleksin mina süüdi, et poisid rumalusi tegid. Meie, peeglid, saame ju ainult seda näidata, missugune keegi on!
"Ira tõi!" piiksus Kusti.

Ma sain Kusti sõnade peale nii vihaseks, et kukutasin end kasvataja sõrmede vahelt põrandale. Aga katki ma ei läinud. Kiusu pärast ei läinud. Ma tahan veel kaua-kaua näidata igasuguseid nägusid ja tegusid. Et kõik saaksid selgeks, kes on head, kes rumalad.