MINA ISE JA PIMEDUS Pärast õhtusööki peseb ema või vanaema või vahel isegi isa nõud, kustutab köögis tule ja siis valitseb kööki PIMEDUS. Igas toas põleb tuli. Igas toas on mõni inimene ja teeb seal midagi: vanaema oma toas loeb või koob või vaatab MINA ISEga televiisorist lastesaateid; isa-ema toas teeb isa tööd või vaatab teisest televiisorist oma saateid; lastetoas õpivad ema ja suur vend. Ainult köögis valitseb pimedus. Valitseb rosinakausi üle ja õunataldriku üle köögilaual ja küpsistepaki üle köögiriiulis ja kohukeste üle külmkapis. Just nüüd õhtul, kui kööki on asunud pimedus, tuleb MINA ISEle meelde, kui head on kõik need asjad seal laual, kapis ja riiulil. Vannitoas ja kempsus valitseb ka pimedus, aga nende pimedustega on kergem hakkama saada, sest need uksed on kinni. Pimedus ei pääse sealt välja. Pimedus paistab vaid uksepragude vahelt. Kui vajutada tuli, pliksti, põlema, on vannitoas või kempsus kohe valge, pimedus peidab end kähku väiksesse musta õhuaknasse seina peal; natuke pimedust poeb ka vanni alla, aga ta ei julge sealt välja tulla, kuni tuli põleb. Köögi pimedust on raskem tõrjuda, sest köögiuks on klaasist. Kui MINA ISE läheb mööda koridori köögitule lülitini, vahib köögipimedus talle ukseklaasi tagant kogu aeg ähvardades vastu. MINA ISE teab küll, et isegi köögipimedus ei saa midagi paha teha, sest tal pole käsi ega jalgu. Ta saab ainult ehmatada. Aga niiviisi ukseklaasi tagant vastu vahtides paistab ta säärane kuri ja kaval, et õudne hakkab. Vahel saab MINA ISE vanaema või ema köökiminekuks appi. Teinekord aga nad ütlevad: “Alles viis minutit tagasi söötsin sul kõhu täis! Niimoodi järjest pole hea süüa, tuleb süüa söögiaegadel!” - või ütlevad: “Eks mine, võta ise, õunad on laua peal!” MINA ISE ei taha öelda, et tema ei julge üksi köögi tuld põlema panna, et köögipimedus talle ukseklaasist kurjalt vastu vahib. Teised hakkaksid teda hurjutama ja suur vend koguni naerma. Siis ta lähebki üksi, aga riidleb ise pimedusele kurjasti vastu vahtides: ”Mis sa siin ähvardad! Pole sul siin midagi ähvardada!” Nii kui köögilülitile vajutada, kaob pimedus kohe. Kuhu ta kaob? Eks õuepimedusse. Kui juba köögis tuli põleb, julgeb MINA ISE akna alla istuda ja välja vaadata, õuepimedusse. Seal põlevad postide otsas laternad. Aga nende tuled suudavad õuepimedust ainult veidike maad enda ümbert eemale peletada. Ümberringi jääb ikka pimedaks - õuepimedus on nii suur. Taevas jääb üsna pimemustaks. Selle musta taeva sees on väikesed heledad tähed - nagu oleks keegi sõrmega musta sisse augud torkinud ja valgus paistaks sealt läbi. Aga isa ütleb, et nii see ei ole. Tähed on hoopis meist hästi kaugel olevad päikesed, tulekerad mustas
taevas. Kui sõidaksid kosmoselaevaga meie päikesest hästi kaugele, paistaks seegi
säärane väike hele täpike. Ja siis ei oleks ümber midagi muud kui must taevas
heledaid täpikesi täis. MINA ISE sõidab selle musta taeva sees maakera peal ja maakera on imetilluke, palju pisem veel kui tähed ja päike. Aga päeval taevas ainult paistab ilus helesinine, sest päeval paistab maakera selle koha peale päike, kus MINA ISE on, ja peletab pimeduse kaugemale. Kui päeval sõita kosmoselaevaga maakera pealt helesinisesse taevasse, hakkaks taevas varsti tumedamaks minema, sedamööda, kuidas maakera ja päike kaugemale jäävad, ja siis jõuaks niisamuti pimemusta taevasse, nagu siiski, kui öösel sõitmist alustada. MINA ISEle see ei meeldi. Talle ei meeldi pimemust. Talle meeldib päike ja ilus helesinine taevas ja heledad tähed mustas taevas. Tema tahaks, et isal ei oleks õigus ja et seal musta taeva taga oleks ometi valgus. Aga siis tuleb talle meelde üks asi, mis teda kohutab: kui silmad kinni panna, on MINA ISE sees ka pimedus, niisamasugune must pimedus nagu taeva sees. Kas siis pimedus on nii suur ja valgus nii väike, et teda ei jätku ei taevasse ega MINA ISE sisse? Kui silmad kinni panna, ei pääse valgus MINA ISEle sisse ja seal on pimedus. Kui silmad lahti teha, siis näeb igasuguseid asju köögis heleda laelambi tules, kõiki asju ümberringi, aga enda sisse ei näe. Võib-olla on seal sees ikka endiselt pime, ainult et lahtiste silmadega ei pane seda tähele? MINA ISE paneb silmad kinni ja katsub pimedust enda sees uurida. Ta paneb koguni käed silme ette varjuks, et köögivalgus teda ei eksitaks, et saaks sügavamale iseenese pimeduse sisse vaadata. Esialgu on see pimedus niisama must nagu taevapimedus. Aga siiski natuke teistsugune - just nagu liikuv ja surisev. Aga kui küllalt kaua niimoodi vaadata, siis hakkab segamini minema - kas see ongi pimedus või hoopis valgus. Kusagilt keskelt on see heledam ja tuksub, nagu kumaks tuhmilt üks valgusekera. See nagu tõmbuks kord pisemaks, kord avarduks laiemaks. Mis see on? Kas on ka MINA ISE sees päike? Aga nii kui ta tahab seda rohkem näha, muutub see veel tuhmimaks ja kaob hoopis. Ehk on seal siiski päike, ainult et nii sügaval tema sees, et ta sinnani ei ulatu. Justkui oleks ta oma päikesest kusagile kaugele kosmosetaevasse sõitnud? Kui niimoodi hästi kaua enda sisse vaadata, hakkab tunduma, nagu võikski päris pisikeseks muutuda ja minna enda sisse reisima. Aga kui seal seespool maailmas kusagil tõesti päike on, kus on siis pimedus? Kas varbaotstes on kõige pimedam? Kas siis varbaotsarakud peavad pimedas elama? Siis on neil ju kole ja hirmus elada! MINA ISE läks vannituppa ja pani ukse haaki, sest ta tahtis oma varbaid põhjalikult uurida, ent ei tahtnud, et teised tema paljaid varbaid näeksid. Ta võttis sukkpüksid jalast ja silmitses varbaid murelikult. Aga need paistsid ikka endiselt naljakad roosad rõõmsad, üldse mitte sedamoodi, nagu nad kardaksid või kurvastaksid. Nad paistsid seda nägu, nagu vahiksid nad kogu aeg päikesesse. Nad on lihtsalt rumalad, nad ei oska midagi karta - otsustas MINA ISE, pani sukkpüksid jalga tagasi ja peitis jalad veel sügavale sussidesse. Ta vaatas peeglisse seina peal. Silmaterad olid mustad. Silmaterad olid nagu mustad augud. Tähendab, ikkagi oli seal sees pimedus! Kõhe hakkas silmatera sisse vaatamisest, hoopis kõhedam, kui silmad kinni enda sisse vaatamisest. MINA ISEle tundus, nagu vaataks ta mitte enda sisse, vaid kuhugi hoopis võõrasse maailma. Aga säärased mustad augud on ju iga silma sees: isa ja ema ja vanaema ja suure venna silmade sees! Kuidas nad elavad oma pimedusega endi sees, ilma et neil kõhe hakkaks? Või pole nemad endi pimedusi märganud? Nüüd uurib MINA ISE tihti pimedusi inimeste sees. Aga kui neile niimoodi kaua ja otse mustade aukude sisse vahtida, pööravad nad millegipärast silmad ära - nagu oleks neil seal sees midagi vaja peita. Saat M. Mina ise. - Tln. :Eesti Raamat, 1988. - lk. 34-40. |