MINA ISE JA EIKEEGI MINA ISE on veel keegi: MINA ISE on EIKEEGI! Sest võimatu on MINA ISEl tõeliselt uurida iseennast. Võib küll uurida, aga ainult tükikaupa - käsi või jalgu või kõhtu, aga ei saa endast välja tulla ja käia enda ümber ja uurida ennast üleni. Kõiki muid asju võib uurida. Näiteks suurt venda. Toda ei saa küll päris avalikult uurida, sest too ütleks siis: “Mis sa vahid! Vaat, kui tõmban sulle ühe tou!” Aga suurt venda võib uurida salaja: kui too õpib või loeb või midagi
meisterdab. Teda võib ka katsuda. Ikka nii, et ta aru ei saa, et teda uuritakse: võib
näiteks õrritada teda mürama - sakutada teda juustest või karata talle selja tagant
kaela ja niiviisi teda tunda. Müramise ajal võib nuusutada ka tema lõhna. Vennal on
väike pehme lõhn. Ema lõhn on suurem ja magusam; isa lõhn on suurem ja teravam;
vanaema lõhn on vanem ja kibedam. Aga iseenda lõhna MINA ISE ei tunne. Ta võib
nuusutada küll oma särgi lõhna ja pükste lõhna; ulatub nuusutama ka oma varvaste
lõhna. Aga need on kõik ikka ainult lõhnatükid. Näiteks oma kuklatagust lõhna ei saa
ta kuidagi nuusutada - nii nagu ema vahel oma nina ta juustesse paneb ja nuusutab ja
ohkab: “Küll on lapse juustel hea lõhn!” Nii nagu teiste lõhnasid, tunneb MINA ISE ka teiste sammusid, kui need kojas trepist üles tulevad. Suure venna sammud tulevad peaaegu iga kord erinevalt, aga enamasti nad hüplevad või mütsuvad. Ema sammud tulevad kõpsides, nagu lind lööks nokaga: tok-tok-tok… Isa sammud tulevad vaikselt ja pehmelt, nii nagu MINA ISE meelest suur karu võiks astuda, kui ta loomaaiast pääseks ja neile külla tuleks. Vanaema sammud tulevad raskelt, just nagu ähkides… Aga kunagi ei saa MINA ISE iseenda samme tulemas kuulata, sest ta ise peab oma sammudega kaasas käima. Ta katsub neid küll kuulata, kui trepist üles tuleb, aga need tümpsivad ikka justkui tema sees ja ta ei saa aru, missugust moodi tema sammud on - need nagu polekski mingit moodi. Vahel kuulatab MINA ISE ukse taga ja püüab ette kujutada, et nüüd kohe tulevad tema, tõelise MINA ISE sammud üles. Aga iialgi ei tule. Kui küllalt kaua kuulatada, tulevad küll mingid sammud, aga enamasti täiesti võõrad, ja lähevad nende uksest mööda. MINA ISE teab, et ennast saab vaadata peegli ees. Aga mida rohkem ta ennast peegli ees uurib, seda kahtlasem talle tundub see tegelane seal tema vastas peegli sees - on see ikka seal tõeliselt tema või narrib hoopis peegel teda. Kui MINA ISE teeb suu lahti, ajab peegli-mina just niisamuti suu
pärani; kui MINA ISE ajab keele suust välja, näitab peegli-mina niisamuti keelt. Aga
kui MINA ISE tõmbab suunurga viltu, tõmbab peegli-mina hoopis teise suunurga viltu. Ja
kui MINA ISE pigistab parema silma kinni, pigistab peegli-mina vasaku silma kinni. Ja kui
MINA ISE sirutab välja parema käe ja puudutab peeglit, sirutab peegli-mina talle vastu
oma vasaku käe sõrmed. Just niisama rumalasti nagu Tiina, kes ei tee veel vahet vasaku
ja parema käe vahel. MINA ISE võiks siiski peegli-minaga leppida, tehku ta pealegi kõik vastupidi, kui ta oleks siis ainult tõeline vastupidi-mina, kelle ümber saaks käia, keda selja tagant uurida, kelle lõhna nuusutada, kelle häält kuulata. Aga milline oleks vastupidi-mina hääl? Ükskord olid isa ja suur vend MINA ISEle magnetofoni pealt ühte häält maha mänginud ja öelnud, et see on MINA ISE hääl. MINA ISE ei uskunud seda hästi, sest hääl, mis kostis tema seest, kui ta rääkis, oli hoopis teistsugune, kui see, mis magnetofonist tuli. Sealt tuli säärane naljakas peenike tita-hääl, vist peaaegu sama naeruväärne kui varbad, mis olid sussidesse peidetud. Too magnetofoni-hääl võttis MINA ISEl rääkimise tuju ära. Aga õnneks lasksid nad ka emale häält, mis pidi ema oma olema. Ema hakkas naerma ja ütles: “Oi, mina küll ei usu, et mul selline hääl on!” MINA ISE meelest ka polnud see ema hääle moodi. Nii ta otsustas, et magnetofon ei osanud kindlasti ka tema enda tõelist häält järele teha. Nõnda pidi mõtlema, sest ei saanud ju häält sussidesse ära peita. Alatasa tuli midagi küsida või seletada - seda ei saanud teha ilma hääleta. Ometi pidi ta nüüd häält, mis tema seest kostis, alatasa jälgima. Nii hull see hääl ehk ei olnud, kui magnetofoni tita-hääl, aga teistsugune küll, kui isal ja emal ja koguni suurel vennal - nagu pisem ja peenem. Kui nüüd vastupidi-mina häält teeks - kas tema hääl oleks siis suur ja jäme? Ja kas tema lõhn oleks suur ja terav nagu isal? Või koguni hoopis vana ja kibe? See oleks küll hull! Aga ei, nii ei saa olla, sest siis peaks ka vastupidi-mina ise suur olema, ent peeglis paistab ta niisamasugune kui MINA ISE, ainult et teeb kõike vastupidi. Ei, ka peegli kaudu ei jõua tõelise MINA ISEni. Tõeline MINA ISE peidab end nii kavalasti, et vahel tuleb MINA ISEl mõte: polegi olemas tõelist MINA ISEt. Kui tõmmata tekk lõuani või kui seista sirgelt, peita käed selja taha ja vaadata otse enda ette, siis ei ole tükikestki MINA ISEst näha. On näha kõik teised asjad. Näiteks laelamp või laualamp või suure venna kirjutuslaud või tool - kõik teised asjad. Kõik nad on olemas, aga MINA ISEt ei ole. Nii võib MINA ISE end ära kaotada pärismaailmast. Aga veel lihtsam on ennast ära kaotada iseenda ehitatud maailmadest. Lausa hädavajalik on neist end ära kaotada. Sest muidu ei saaks ta neis kuidagi olla isegi mitte hüljes, sest hülgel on ju loivad. Kui MINA ISE enda ära kaotab, siis teda ei ole. Tema asemel on EIKEEGI. Nii et kui isa küsib: “Kes laskis puupsu?!” ütleb MINA ISE: “EIKEEGI!” Ja see on täiesti tõsi! Saat M. Mina ise. - Tln.: Eesti Raamat, 1988. - lk. 41-46. |