KUU JA LAPSED Päike loojus ja ilm muutus pimedaks. Aga kõik lapsukesed polnudki veel kodus oma ema juures. Väike Salme ja Linda mängisid koplis ega märganudki, et lähenes õhtu. Ümberringi läks aga ikka pimedamaks ja pimedamaks. Kui Salme ja Linda seda viimaks märkasid, hakkas neil hirm, ja nad tahtsid kohe koju minna. Kuid nad ei leidnud pimedas enam oma koduteed ja hakkasid kibedasti nutma. Seal tõstis aga vana kuuonu metsa tagant oma suure kuupea ja küsis lahkesti: "Lapsukesed, tillukesed, mis te teete siin nii hilja õhtul? Ja miks te nii kibedasti nutate? " Alguses lapsed ehmusid küll, aga kui nägid kuuonu lahket naerunägu, said nad kohe julgemaks ja ütlesid: "Ah, kulla kuuonu, meie kardame olla nii hilja koplis. Me tahaksime koju oma ema juurde, aga pimedas ei leia me koduteed." "Ärge nutke, lapsukesed! Oodake, ma tõusen pisut kõrgemale ja valgustan teile, küllap siis leiate kodutee." Ja lahke kuuonu tõusis kõrgele üle puulatvade. Kohe läks koplis valgeks, ja lapsukesed nägid puude vahel looklemas koduteed. Linda ja Salme said kohe rõõmsaks, haarasid teineteisel käest kinni ja jooksid kodu poole. Kuuonu aga sammus kõrgel taevas ja valgustas teed, kuni lapsukesed jõudsid koduväravani. "Aitäh, pai kuuonu, et meile valgustasid!" "Võtke heaks, tillukesed!" vastas kuuonu ja naeratas lahkesti.
Mõtlemiseks: Kellele veel kuu näitab teed? Kas oli siis kevad, suvi, sügis või talv, kui lapsed jäid koplisse pimeduse kätte? Kui kuu ei oleks teed näidanud? Johannes Käis, "Esimesed Vaod", J. Ratassepa trükk, Tallinnas 1936. |