KURTTUMM TÜDRUKUKE Turyni, Litobori, Slatina, Mesovi ja Bousini küla kuulusid ennevanasti ühele rüütlile, keda kutsuti Turyni rüütliks ja kes elas oma lossis Turynis. Sellel isandal oli naine ja ainuke tütar, väga ilus tüdrukuke, kuid kahjuks kurttumm, mis tegi tema vanematele suurt meelehärmi. Kord kõndis see väike tüdruk lossis ringi ja talle tuli mõte vaatama minna, mida teevad väikesed talled Bouzini talus ja kui suureks on nad kasvanud selle aja jooksul, mil tema neid näinud ei ole. Turyni isanda väike tütar oli mitu korda tolles talus käinud, kuid alati oli ta koos isaga sinna sõitnud; tema, rumaluke, mõtles, et kui ta kiiresti jookseb, siis on ta sedamaid kohal. Nii ta siis läks, kuhu jalad viisid; ta mõtles, et tee on tee, ta oli veel noor, arutu, nagu olete teie. Kui ta aga oli juba kaua aega sammunud, ent valget talu polnud ikkagi veel näha, hakkas tal südame alt kõhedaks muutuma; alles nüüd tuli talle pähe mõte, et mida ütlevad isa ja ema, kui ei leia teda lossist, talle tuli hirm peale ja ta hakkas tagasi jooksma. Aga kui süda on hirmu täis, siis kaotab isegi suur inimene kergesti külma vere, mis siis veel sellisest lapsest rääkida. Väike tüdruk eksis teelt, ta ei jõudnud koju ega tallu, sattus hoopis paksu metsa, kus polnud ei teerada ega heledat päevavalgust. Alles nüüd sai ta aru, et on ära eksinud! Mõtelge nüüd ise, missuguses olukorras ta oli! Teiega poleks lugu kõigest hoolimata nii hull olnud, teie kuulete ja rääkida oskate ka, tema aga oli kurttumm. Ehmunult jooksis ta siia - sinna, ja nõnda läks tal kõik veel rohkem segi. Lõppude lõpuks hakkasid teda nälg ja janu piinama, samuti valutasid tal jalad, kuid see kõik polnud nii kole kui hirm, mida väike tüdruk tundis öö ja metsloomade ees, lisaks rõhus teda ahistus, et isa ja ema on tema peale vihased. Hirmununa, nutetud näoga jõudis ta korraga allika juurde; ta langes põlvili ja jõi ahnelt; kui ta siis ringi vaatas, nägi ta kaht jalgrada. Kuid ta ei teadnud, kumba valida, ringiekslemine oli teda hirmsasti kohutanud, ent ühtlasi talle ka õpetanud, et iga teerada ei vii koju. Korraga kuulis ta kummalist häält, mis sumises ja helises tema kõrvades üha tugevamini, üha selgemini. Tüdrukuke ei teadnud, mis temaga sünnib, mis hääled need on; ta hakkas hirmust värisema ja nutma, tahtis põgenema pista... Aga ennäe, metsast jooksis mööda teerada tema juurde valge lammas, selle kannul teine, kolmas, neljas, viies ja kuues ja aina rohkem, aina rohkem, kuni allika ääres seisis kogu kari. Igal lambal oli kaelas kelluke, need kellukesed helisesid ja väike tüdruk kuulis seda! Need olid tema isa lambad, ja nüüd jooksis siia ka valge karjakoer ja kõige taga tuli lambakarjane Barta. Väike tüdruk karjatas: “Barta!” ja jooksis tema juurde. Barta rõõmustas, kui ta märkas, et tüdruk kõneleb ja kuuleb; ta võttis väikese tüdruku sülle ja tõttas talu poole, mis polnud siit kuigi kaugel. Seal istus murest murtud Turyni emand; nad ei teadnud, kuhu küll nende tütar oli lossist nii äkki kadunud ja mis temaga oli juhtunud. Nõnda olid nad kõik oma inimesed metsa saatnud, ka isa oli otsijate hulgas, ema aga ootas valges talus. Võite juba arvata, kui rõõmus oli ema, kui Barta tõi talle tütre tagasi ja kõigele lisaks veel tervekssaanud tütre. Nüüd on see väike tüdruk juba ammu - ammu surnud, ka Turyni rüütel ning tema emand on surnud, samuti on Barta surnud ja Turyni loss seisab varemetes. Ka koer on surnud, vanad lambad samuti, noored uted aga kasvasid suureks ja neil olid jällegi talled. Ja nõnda see elu siin ilmas käib, armsad lapsed, ühed tulevad, teised lähevad. Bosena Nemcova. Kuldtähekesed. Tallinn: Eesti Raamat, 1970. - Lk. 16 - 18. |