KURB KUU Taevas on nii palju tähti, aga üksainus Kuu- see pole sugugi õiglane. Kellega küll peaks Kuu sõbrustama? Mängivad ju tähed meelsamini omasugustega, nagu ka koerad, konnad, lapsed ja isegi lehed puudel. "Ehk on maailmas siiski keegi, kes on täpselt niisugune nagu mina ning tunneb ennast niisama üksildasena ja kurvana," rääkis Kuu endamisi ning hakkas otsima. Ta otsis läbi kõik kaminad, pööras heinakuhjad kummuli, piilus iga pilvekese taha, kobas oma kiirtega metsas kasvavat sammalt, ent ei leidnud midagi. Nüüd oli ta veendunud, et ei taevas ega maa peal ole nurgakest, kuhu ta poleks sisse vaadanud. Aga ükskord, kui ta enam üldse ei otsinudki, märkas ta äkki üht ümmargust valget kera. See oli kaugel-kaugel all, veel kaugemal kui linnad ja kasvav rohi. Ta oli täpselt samasugune kui Kuu ja ujus väikese veekogu pinnal - lättes. Kuu rõõmustas väga ja küünitas allika poole kõik oma kiired. Aga too teine? Ta saatis talle veepeeglist oma vastuhelgi. Sellest ajast peale kohtusid nad sageli ja olid õnnelikud, et olid teineteise leidnud. Siis aga tuli talv. Allikas polnud enam märg, vaid klaasjas. Kuu koputas iga päev oma kiirtega vastu jääd ning ootas igatsusega kevadet. Järgmisel kevadel oli aga väga vähe vett. Kõik allikad kuivasid ära, ja kuivas ka meie läte. Kui Kuu õhtul lättele tõttas, oli see kadunud. Järele oli jäänud vaid auk ja veidi pori. Ent kus on tema seltsiline? Kuu ei suutnud enam üksinda olla, ta tundis ennast mahajäetuna ja kurvana. "Oh sind, rumalat Kuud," naersid tähed, "Sellise seltsilise leiad sa igast tiigist ja igast loigust, rääkimata paisjärvedest!" Vaataski Kuu tiikidesse, vaatas järvedesse ja isegi loikudesse. Jah, nendes olid tõepoolest terved taevavõlvid! Ja kuu ka! Aga nood kuud olid nii värelevad, nii rahutud - noid erutas iga konn, kes vette hüppas. Ja pealegi tiirles nende ümber nii palju tähti ja pilvekesi! "Ei, see ei ole see, mida mina otsin. Minu seltsiline oli kaugel, veel kaugemal kui linnad ja kasvav rohi," kurtis Kuu, ekseldes mööda taevast kui kadunud lambatall. "Kuu näib nii haiglane, mis temaga küll lahti on?" küsisid inimesed. Aga vastust nad ei leidnud, sest igaühel neist olid omad mured ega olnud aega teiste pärast muretsemiseks. Ükskord aga läks piki jõekallast inimene, kellel oli nii palju muresid, et need oleksid tal peaaegu mõistuse segi ajanud. Too inimene võttis mütsi peast ja kallas kõik oma mured jõkke. Ja siis, päris juhuslikult, vaatas ta üles taeva poole ning viipas Kuule. Kuu ei liigatanudki. Ta oli mures ja tal polnud vähimatki tahtmist ükskõik kellele viibata. "Sa paistad olevat üsna sünge, mu sõber," ütles inimene. "Tule, lähme parem linna jalutama ja meelt lahutama!" Ta haaras ühest kuukiirest kinni ja mässis selle endale ümber sõrme. Kuu puikles algul vastu, talle ei meeldinud, et teda kuhugi viiakse. On`s ta mõni kutsikas? Aga siis ütles ta endale: ah, mis seal ikka- ma olen ju niikuinii kurb! Ja nii nad siis jalutasidki. Inimene aga mõtles ja mõtles, ja jõudiski otsusele, mis Kuul puudub. "Üksinda olla pole sugugi meeldiv," mõtles inimene. Kiirtpidi vedas ta Kuu pimedasse kõrvaltänavasse ning saatis ta läbi avatud akna tuppa, valge kardina taha. Toas seisis suur mahajäetud peegel, millel samuti polnud seltsilist. Kui Kuu tuppa astus, lõi peegel särama. Kuu märkas peeglis teist kuud, toda sealt lättest - rahulikku, sõbralikku. Nad ulatasid teineteisele kiired, ja kõik oli jälle hästi. Sellest ajast peale lipsab Kuu igal õhtul läbi valge aknakardina tuppa. Tee leiab ta nüüd juba ise. Ma tean seda päris kindlasti, sest see vana peegel seisab otse mu voodi kõrval. Täheke, 1971/ 4. |