KUIDAS TEKKIS VARI?
Aleks Kaskneem

Palju ja palju aastaid tagasi ei olnud maailmas ei petrooleumilampi, mis nii mahedalt tuba valgustas, ega elektrit ei laes, ei laual ega taskulambis. Ka gaasipliidist, millel praegusel ajal nii tore on liha säristada või pannkooke küpsetada, polnud kellelgi aimu. Tuletikust polnud veel keegi midagi kuulnud ega teda kuskil näinud. Nii et lapsed ei saanudki tühjade tikutoosidega mängida. Tuli oli kallis, seda hoiti ööd kui päevad koldes kas põlemas või sütes hõõgumas. Kui tuli kustus, oli suur vaev tema uuesti saamiseks.

Aga kui tuli põles või päike paistis või kuu kumas, siis ei olnud ühelgi asjal, ei inimesel ega loomal varju, sest maailmas tol ajal vari üldse puudus. Igav oli siis elada. Ei saanud lapsed päikese paistel mängida: "Näe, mina astun sinu varju peale, aga sina minu varjule astuda ei saa, sest ma jooksen eest ära ja vari ühes minuga." Ka ei saanud tulevalgel seinale liikuvaid varjupilte näidata. No, mis elu see oli!

Elas neil aegadel vaene lesknaine oma poja Arboga. Arbo ema tõusis hommikul vara enne päikesetõusu. Puhus lõukal söed heledalt hõõguma. Pani sütele kuivi laastusid. Lisas juurde puid. Kui tuli rõõmsalt lõkendas ja praksus, tõstis ta paja tulele ja keetis Arbole toidu terveks päevaks valmis. Ise aga läks põllule rasket tööd tegema. Kui Arbo ärkas, sõi ta pajast muist suppi või putru ära, osa aga jättis lõunaks nii endale kui ka emale. Söed aga kattis ta tuhaga, et need järgmise korrani hõõguvaina alles oleksid.

Ega kehva rahva lastel aega mängimiseks olnud. Arbogi pidi iga päev nii kevadel, suvel kui ka sügisel kodu lähedal kesal karja hoidma: ühte lehma, kes oli väga uhke oma sarvedele, kahte lammast, kes olid nii laisad, et ei viitsinud suurt süüagi, kuigi pane rohukõrred kas või ilusa savikausiga ette, ja kolme hane, kes olid nii julged, et susisesid isegi koera peale.

Kord sügisel, kui loomi juba laudas hoiti ja Arbo emale appi läks naereid võtma, unustas Arbo söed katmata. Kui see põllul olles meelde tuli, tormas ta küll koju - kolle aga oli külm ja tuhas ei leidunud ainsatki hõõguvat söekübet. Arbo teadis, mis nüüd teha - ta läks tuld laenama.

Jõuab Kitsi - Kaarli talusse, perenaine küsib: "Mis vaja?" Arbo palub tuld. Perenaine vastab: "Oh, meil endilgi tuli kallilt käes, ei seda täi teistele anda."

Arbo vantsis järgmisse tallu. Suur, uhke Ahne - Antsu hoone paistis kaugele, aga väravast kuidagi sisse ei saa, sest suured koerad nagu kaks varssa valvavad väravat. Arbol oli peaaegu nutt kurgus, jalad juba valutasid põldude vahel jooksmisest.

Eemal kaugel metsa serval paistis Lohaka - Leenu maja. Arbo seadis sammud sinna. Perenaine sõnas: "Meil endilgi kustus täna tuli, siga rühkis lahtisest uksest sisse ja lükkas supipaja koldesse ümber. Kõik söed kustusid. Ole sa hea laps, mine seda teed mööda metsa, metsas on puuraiuja Kehva - Kusti onn. Laena sealt tuli, tagasi tulles anna meilegi."

Mis ikka teha?! Arbo pidi minema! Läks ja läks, käis ja käis. Mets muutus aina paksemaks, teerada kitsamaks. Järsku näeb: metsa serval volksatab hirvevasikas, hüppab ja seisatab, jälle hüppab ja seisatab. Arbo vaatab: hirvekese jalg hoopis haige, kurjad koerad on ta tagumist jalga purenud. Arbo silitas värisevat looma seljalt, kõdistas kõrvadest, aga ega see terveks tee. Järsku tuli Arbole meelde - kord, kui ta ise suures jooksutuhinas oli orgi otsa astunud, tegi ema ta jalakanna teelehtede abil mõne päevaga terveks. Eks hirve - vasika jalale või teelehed samuti abi tuua. Köitiski hirvevasika jalale teelehti. Hirveke vaatas Arbole suurte silmadega otsa, lutsutas Arbo sõrme ja lipsas siis metsa.

Hilja õhtul jõudiski Arbo Kehva - Kusti onni juurde. Õhtuhämaruses näeb: leel lõõmab tuli ja limpsib pajapõhja. Kolde ees askeldab perenaine. Arbo ütleb ilusasti: "Tere!" ja palub tuld. Perenaine sõnab: "Saab, saab, miks ei saa. Kuidas sa aga selle kaasa viid?" Märkab Arbo, polegi tal riista kaasas, millega hõõguvaid süsi kanda. Perenaine otsis kimbu peergusid, kastis need männivaiku, süütas põlema ja andis puntra peergusid teele kaasa kah. "Võta ja mine, täna vaikne ilm, pimedas on tulevalgel kergem käia."

Arbo sai tule ja asus koduteele. Läks ja läks, käis ja käis. Ilm juba pilkane pime. Kuskil ulgusid hundid, kuskil kriiskas ilves, teisal möiratas karu. Arbo oli küll julge poiss, aga nüüd hakkas temalgi hirm. Ema-isa kõrval on kerge ja julge olla, aga katsu sa üksinda südaöösel paksus pimedas metsas mitte karta, see pole kerge täismehelegi. Arbo mõtles: "Küll oleks tore, kui mul nüüd keegi seltsiliseks oleks." Kuuleb, keegi astub tee kõrval kuivadel okstel ikka krõks ja krõks. Ja vaata, järsku ilmub puude vahelt suur hirv, pisike teelehtedega seotud jalaga vasikas töllaki-töllaki järel.

Hirv ütles Arbole: "Hea poiss oled, sulle on vaja saatjat, mul endal pole aega, pean oma pere kokku otsima. Aga ma annan sulle ühe sinuvanuse poisi kaasa. Näe, siin tee peal su kõrval ta seisabki. On küll must teine ja rääkida ka ei oska, aga selle eest on jälle truu saatja, ühtegi sammu ei jää sinust maha ega jookse ka ette. Ikka käib sinuga kaasas." Lähevad, ise ajavad juttu. Mis sellest, et vari ei mõistnud kõnelda, aru sai ta Arbo jutust küll. Kui Arbo tema poole kummardas, nokutas vari vastu: "Jah, ja jah!"

Arbo jõudis Lohaka - Leenu taluni. Perenaine juba ootas tuld. Saigi selle, ise aga lubas alati ukse kinni hoida, et siga tuppa ei pääseks ja pahandust ei teeks. Perenaine pani kohe tule koldesse ja pudrupaja tulele. Perenaise lapsed, vaesekesed, päev otsa söömata, tantsisid kolde ees ja laulsid: "Kee, kee, katlakene, anna meile hamba-alust!" Ja vaatavad - seinal tantsivad mustad poisid ja tüdrukud samuti nagu nemad. Ainult, et need ei laula, kuid liigutavad suud. Küll oli lõbus neid vaadata!

Arbo aga silkas kodu poole, mööda Ahne - Antsu ja Kitsi - Kaarli taludest. Vari ikka tal seltsiliseks. Pool tundi hiljem podises ka Arbo pisikeses kodus pudru - katel tulel ja Arbo emake askeldas kolde ees. Arbo ise aga uinus toitu oodates suurest väsimusest magama ja nägi unes, et varjupoiss tuli voodi juurde ning ütles: "Jäängi päriselt neile poistele ja tüdrukutele seltsiks, kes peavad kas tulevalgel istuma või asjatoimetusi toimetama. Aga ma ei raatsi ka päikesepaistel nendest lahkuda. Jääme igavesti sõpradeks!"