____________________________________________________

Väljastpoolt on kõrvast näha vaid kõrvalest. Kõrvalest püüab ümbrusest helilaineid. Ülejäänud kõrvaosad asuvad hästi kaitstult pealuus. Helilained panevad kõigepealt võnkuma õhukese trummikile, mis asub välimise kuulmekäigu lõpus. Kuulmeluukesed kannavad heli edasi sisekõrva. Siin asub väike, teokarbikujuline elund, mis on üks sentimeeter lai ja pool sentimeetrit kõrge ning kannabki nime "tigu". Tigu moodustab kaks ja pool keerdu ümber luust teotelje. Sel pisikesel keerdtrepil paiknevad kuulmeärritusi vastuvõtvad rakud. Need muudavad helilained närvisignaalideks, mis antakse kuulmisnärvi kaudu ajusse. Ajus tekib kuulmistaju. Toonid ja müra jõuavad meie teadvusse.

Inimesel on peenelt arenenud kuulmismeel. Ta suudab eristada üle 3000 helikõrguse. Vanaduses kõrgete toonide tajumise võime väheneb. Keskmistel toonidel suudame omakorda eristada kuni 350 erineva kõrgusega heli, kõrgetel ja madalatel toonidel märksa vähem. Kokku on inimene suuteline tajuma umbes 300 000 erineva kõrguse ja tugevusega heli. Sisekõrvas paiknevad ka inimese tasakaaluelundid.