Kanged mehed Juku kõnnib tänaval, turuplatsi lähedal, koju minna ta ei taha: täna tal on taskus raha. Tahaks osta midagi. Mida? Seda veel ei tea. Viimaks ostab sigari, arvab - see on väga hea. Juku kõnnib, sigar ees, arvab: "Olen kange mees!" Tuleb vastu sõber Eedu ja ka naabri väike Peedu. Jukul tarvis koju minna, annab suitsu Peedule. Teised poisid jäävad sinna, suits lä'eb Peedult Eedule. Peedu tunneb: süda paha. Tõttab ruttu nurga taha - pöörleb, kõrvetab kõik sees, häbi olla teiste ees. Eedu võtab sigari, seisab julgelt, sigar ees, tõmbab selle lõpuni - tahab olla kange mees. Häda hiilib hiljukesi. Peagi sõbrad kolmekesi istuvad nüüd jälle koos suures õnnetusehoos. Suits ei poisikestel' sobi, see - kui kassil küünal ees. Viska nurka piibutobi, siis vast oled kange mees! J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tln 1967