KAJA
Asta Kass

Kaja elas ihuüksinda paksus metsatihnikus. Inimesi kohtas ta harva, see oli talle niisugune sündmus, mida ta veel kaua meenutas.
Kui kaja mõnda seenelist märkas, piilus ta küll ühe, küll teise puu tagant ja hiilis tal isegi veidike maad järel. Kaja oli nähtamatu, ta oleks võinud julgesti puu varjust välja tulla ja seenelisega ükskõik kui kaua koos kõmpida. Aga ta mõtles, et tema sammud kostavad inimesele ära ja ajavad talle hirmu peale. Kaja teadis väga hästi, mis on hirm.

Pealegi meeldis kajale väikselt nagu peitust mängida. Tal ju kuigi palju lõbusid ei olnud. Üksinda peituse mängimisest ei tule midagi välja, seda oli kaja igavuse pärast proovinud, aga tundus niisama mõttetu kui ilma kaaslasteta keksu keksida.
Mida kaja veel tegi? Eks ta muidugi kajanud vastu. See oli tema põhiline tegevus ja väga võimalik, et ta sellest oma nimegi on saanud: Ka-ja-ja-ja-ja-jaa...

Alles sügise poole tuli seenelisi ja marjulisi hulgakaupa metsa. Ega nad vait osanud olla või tasakesi isekeskis rääkida, nemad hakkasid kohe huikama. Nüüd sattus kaja suurde segadusse. Ta keeras kõrva ühele ja teisele poole, püüdis ära arvata, kustkandist hääled tulevad, ja hüüdis hoolega vahele: "Uh-hu-huu!" Aga selles huikamise naiskooris ei saanud keegi aru, missugune on Mari hääl ja missugune Leeni oma või millal hüüab kajale vastu mõne naabermetsa võõras kaja. Naised ütlesid ärevalt: "Siin metsas eksi kas või ära!" ja hakkasid veel kõvemini hüüdma. Kajal ei olnud eksimist karta, tema hoidus alati sinnapoole, kus oli kõige paksem ja pimedam padrik. Seal oli tema kodu.

Kõige rohkem meeldis kajale siis vastu kajada, kui puid lõhuti. Oli täpne ja asjalik töö. Löök järgnes löögile, kaja jõudis iga kord hinge tõmmata, enne kui uus kõlks käis. Kõige huvitavam oli vastu kajada kasepakkudele, nendel oli hästi kõlav hääl.
Lehma ammumine oli väga lihtne, kajale jäi see hõlpsasti pähe. Ainult et ta pisut nagu häbenes: kaua sa ikka hüüad ühtemoodi igavalt "M-mmuuh!" ja "M-mmuuh!", pea õieli taeva poole. Kaja tundis alati suurt kergendust, kui perenaine lehma käekõrvale võttis ja koju viis. Need paar "M-mmuuhi", mis ta üle õla hüvastijätuks saatis - lehm ikka! -, kannatas kaja juba rõõmsal meelel ära ja hüüdis ülemeelikult: "Sulle samad sõnad! M-mmuuh! M-mmuuh!"
Aga vaat mida kaja ei kannatanud, see oli püssipauk. Pauk lõi tal alati kõrvad lukku. Niipea kui kaja metsas mõnda jahimeest nägi, tõmbas ta kõrvad ligi pead ja lippas nii kaugele kui jaksas. Muidugi tegi ta põgenedes suurt müra. Jahimees pani püssi palge ja rõõmustas: "Seal põõsastes tundub küll mõni suurem loom olevat." Oleks kaja taibanud hiilida, poleks jahimees midagi kuulnud.

Ükskõik kui suur hirm kajal ka oli, ta pidi püssipaugule niisamamoodi vastu kajama kui kõigele muule. Siis arvas jahimees: "Siin metsas paistab teisigi mehi paugutamas olevat. Küllap on juba kõik loomad minema peletanud." Ta heitis püssi selga ja seadis sammud metsaserva poole. Kaja naeris: ta teadis, et nüüd on jälle tükiks ajaks paugutamisest rahu.