KAEVUELEVANT Siim pidi kaua aega sõpra raputama, enne kui see silmad lahti tegi ja küsis: "Mis sa müksid mind? Mis ma jälle valesti ütlesin?" "See on lihtsalt võimatu, kuidas sa norskad! Ärka ometi üles! Ma näitan sulle kaevu!" rääkis Siim erutatud häälega. Londiste oli kõpsti püsti. Siim läks ploomipuude vahelt edasi, puges kõrgest põõsast läbi ja jäi seisma suure halli toru ette, mis otsapidi maast välja ulatus. Torul oli kaas peal, kaane peal seisis pang, pange küljes rippus kett. Keti teine ots keerles ümber ümmarguse posti. Post lamas pikali kahe püsti posti otsas ja tal oli vänt küljes. Siim näitas imeliku halli toru peale näpuga ja ütles kartlikult: "See on kaev." "Mis kaev teeb?" küsis Londiste kartlikult vastu. "Kaev on sügav," ütles Siim. "Kui laps sinna sisse kukub, upub ta ära." "Kas see on paha, kui laps ära upub?" "See on väga paha. Uppunud laps ei saa ploome süüa, ei saa mängida, ei saa bussiga sõita, ta saab ainult magada ja mõelda." "Mina ei taha ära uppuda," otsustas Londiste. "Siis sa ei tohi kaevu sisse vaadata." "Aga kuidas kaevu sisse vaadatakse?" Siim astus ettevaatlikult kaevu juurde, tõusis kikivarvule ja hüüatas rõõmsalt: "Luuk on lahti!" Siis vaatas ta otsivalt ringi, märkas suures põõsas, kust nad olid läbi tulnud, vana pange, tiris selle kaevu juurde, käänas kummuli ja ronis jalgupidi peale. Nüüd küünitas luugiaugust sisse vaatama. "Küll on jube!" hüüdis ta väriseva häälega. "Ma ei julge vaadata, nii jube on." "Näita mulle ka!" lunis Londiste maast. "Ma tahan ka näha, kui jube see on, kui vaadata ka ei julge!" Siimul ei jäänud muud üle, kui Londiste luugiaugu servale tõsta. Sealjuures õpetas ta: "Aga vaata, et sa alla ei kuku, muidu saame riielda." "Ei kuku," tõotas Londiste, nihkus veel rohkem serva poole, vaatas, väristas pead ja ootas, millal tal jube hakkab, aga ei hakanud. Kaev polnud seest üldsegi kole, ainult mida allapoole, seda kitsamaks ja pimedamaks ta läks. Kaevu põhjas kumas ruuduline aken. Sellest vaatasid vastu tuttava näoga poiss ja tuttava näoga mänguelevant. "Kes vaatavad meile vastu?" küsis Londiste. Siim ka ei teadnud, kes seal sees elavad. Ja olekski teadnud, poleks ta saanud kohe vastata, sest oli otsekui halvatud. Alt hoovas vastu jahedust, rõskust, pruunrohekat hämarust… ja veel midagi. See midagi kiskus teda tasakesi, üsna tasakesi alla. Ta õieti ei kiskunud, vaid kutsus, meelitas. "Siim, kes need on seal all?" küsis Londiste uuesti. Kui Siim ikka ei vastanud, hüüdis ta kaevu: "Aa, kes te olete?" "S-solete!" kostis alt vastu. Londiste ei saanud vastusest aru. Kaevupoiss ja kaevuelevant olid temast kaugel, sellepärast hüüdis ta nüüd: "Tulge siia!" "Tule ise!" hüüdis kaevuelevant vastu. Endal oli tal niisugune nägu, et tahab Londistele midagi väga tähtsat ütelda.
Täheke,1971/ 8. |